Toonikule lisatakse samuti kiniini, mis annab sellele mõru maitse.[3]
Sagedasemad kõrvaltoimed on peavalu, tinnitus, nägemisprobleemid ja higistamine. Tugevamate kõrvaltoimete hulka kuuluvad kuulmise kaotus, trombotsütopeenia ehk vähenenud vereliistakute hulk ning südame rütmihäired. Kuigi veel ei teata, kas raseduse ajal kiniini tarvitamine on lootele kahjulik, soovitatakse seda siiski ka sel juhul malaaria ravimisel kasutada. Kiniini toimemehhanism ei ole seni täpselt teada.[1] Kuigi seda on kasutatud ka rahutute jalgade sündroomi ja jalakrampide raviks, siis kõrvaltoimete tõttu seda selleks otstarbeks ei soovitata.[4]
Kiniin isoleeriti esmakordselt 1820. aastal kiinapuu koorest, kuigi kooreekstrakti on malaariaraviks kasutatud vähemalt 1632. aastast.[1][5][6][7]
Kasutusalad
Meditsiin
2006. aasta seisuga ei soovita Maailma Terviseorganisatsioon enam kiniini malaaria raviks eelistada ning seda peaks kasutama vaid siis, kui artemisiniini derivaate pole saadaval.[8][9][10][11]
Minevikus kasutati kiniini tihti jalakrampide vastu, kuid selline kasutus on vähenenud ravimi eluohtlike kõrvaltoimete pärast.[12]
Saadaolevad vormid
Kiniin on aluselineamiin ja seda kasutatakse tavaliselt soolana. Kõige tavalisemad preparaadid on kiniinhüdrokloriid, -dihüdrokloriid, -sulfaat, -bisulfaat ja -glükonaat.
Kõiki kiniinisoolasid võib manustada suukaudselt või veenisiseselt, kiniinglükonaati võib manustada ka intramuskulaarselt (lihasesse süstides) või rektaalselt (päraku kaudu).[13][14]
Kiniin alusena soolades
Nimi
Aluselise kiniini ekvivalentkogus
Aluseline kiniin
100 mg
Kiniinbisulfaat
169 mg
Kiniindihüdrokloriid
122 mg
Kiniinglükonaat
160 mg
Kiniinvesinikkloriid
111 mg
Kiniinsulfaatdihüdraat [(kiniin)2H2SO4∙2H2O]
121 mg
Joogid
Kiniin on tooniku ja mitme muu karastusjoogi üks komponente. Legendi kohaselt leiutasid tuntud kokteili džinni ja tooniku Indias inglise kolonistid. Malaariavastase kiniinitooniku mõru maitse tõttu segati seda džinniga, soovi korral lisati suhkrut ja sidrunit. Karastusjookides võib kiniini vastavalt regulatsioonidele olla Ameerika Ühendriikides vaid 83 miljondikosa ja Euroopa Liidus 100 mg/l.[15][16][17]
Teadus
Kiniini ja tema stereoisomeeri kinidiini kasutatakse kiraalseligandina asümmeetrilistes dihüdroksülatsiooni reaktsioonides. Kindla fluorestsentsi kvantsaagise tõttu kasutatakse kiniini tihti fotokeemias standardainena.[18][19]
Kahjulikkus
Kiniin võib põhjustada südame rütmihäireid ja selle kasutamist tuleks vältida patsientidel, kellel on südamerütmiga seotud terviseprobleeme. Päriliku G6PD puudulikkusega inimestel võib kiniin põhjustada hemolüüsi ehk punaste vereliblede lagunemist, kuid risk on väike ja muude ravivõimaluste puudumisel võib seda vajadusel kasutada.[20] Kiniin võib põhjustada ettearvamatuid ja eluohtlikke südame- ja veresoonkonna häireid, nagu vereliistakute vähesus, leukotsüütide vähesus, hemoglobinuuria ja mitmed muud. Raskematel juhtudel võib tekkida ka neerupuudulikkus.[20] See võib põhjustada ka ülitundlikkusreaktsioone nagu anafülaksia, lööbed ja sügelemine.[20]
Toimemehhanism
Arvatakse, et kiniin on Plasmodium falciparum'ile toksiline seetõttu, et see segab parasiidi võimet veres olevat hemoglobiini lahustada ja metaboliseerida.[21] Kiniini täpne toimemehhanism pole senimaani kindel. Kõige laialdasemalt tunnustatud hüpoteesi järgi sarnaneb mehhanism klorokviini omaga. Selle mudeli kohaselt inhibeerib kiniin hemosoiini biokristallatsiooni, mistõttu kuhjub parasiidirakku tsütotoksilist heemi.[22]
Ainuke majanduslikult otstarbekas viis kiniini saamiseks on senimaani aine eraldamine kiinapuu koorest. Siiski on avastatud mitmeid kiniini täissünteesi meetodeid, millest esimese töötasid 1944. aastal välja USA keemikud R. B. Woodward ja W. E. Doering.[24] Sellest ajast saadik on välja töötatud mitmeid efektiivsemaid kiniini sünteesimise meetodeid,[25] kuid ükski neist pole looduslikust allikast odavam.
Malaariaraviks efektiivse kiniini vormi leidis 1737. aastal Charles Marie de La Condamine.[27][28] 1820. aastal isoleerisid Prantsuse teadlased Pierre Joseph Pelletier ja Joseph Bienaimé Caventou esmakordselt kiinapuu perekonda kuuluva puu koorest kiniini ning panid sellele ka nime.[29] Nimi tuletati ketšuakeelsest kiinapuu koort märkivast sõnast quina või quina-quina, mis tähendab "püha koor". Enne 1820. aastat puukoor kuivatati tarvitamiseks, jahvatati peeneks puruks, segati vedelikuga (näiteks veiniga) ning joodi. Kiniini laialdane profülaktiline kasutamine algas 1850. aastate paiku. 1853. aastal avaldas Paul Briquet lühikese ajaloo ja ülevaate quinquina'st.[30]
Kiniin mängis olulist rolli eurooplaste Aafrika koloniseerimises. Arvatakse, et see on peamine põhjus, miks Aafrikat ei tunta enam kui "valge mehe hauda". Roy Porter on öelnud, et just kiniini efektiivsus andis kolonistidele võimaluse vallutada Guinea lahe äärsed maad, Nigeeria ja muud Lääne-Aafrika osad.[31][32]
Teise maailmasõja ajal olid liitlased oma kiniinivarudest ära lõigatud, kui sakslased vallutasid Hollandi ning jaapanlased valitsesid Filipiine ja Indoneesiat. Ameerika Ühendriigid suutsid Filipiinidelt saada neli miljonit kiinapuu seemet ja rajasid Costa Ricale istandusi. Need abinõud võtsid liiga kaua aega ning kümned tuhanded USA sõdurid Aafrikas ja Vaikse ookeani piirkonnas surid kiniini puudumise tõttu.[31] Kuigi jaapanlased valitsesid kiniinivarusid, ei suutnud nad seda efektiivselt kasutada ning selle tulemusel surid ka tuhanded Jaapani sõdurid.[33][34][35][36] Kiniin jäi peamiseks malaariavastaseks ravimiks Teise maailmasõja lõpuni, kuni selle asemel võeti kasutusele muud, vähesemate kõrvaltoimetega ravimid nagu klorokviin jms.[37]
Regulatsioon
1969.–1992. aastal sai USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) 157 teadet kiniini tarvitamisega otseselt seotud terviseprobleemidest, millest 23 lõppesid surmaga.[38] 1994. aastal keelas FDA kiniini müügi käsimüügiravimina öiste jalakrampide raviks.[38] Arstid võivad kiniini küll välja kirjutada, kuid FDA on keelanud firmadel seda sisaldavaid müügiloata ravimeid turustada. Kiniin on näidustatud malaaria raviks, kuid seda kirjutati varem välja ka jalakrampide ning muude sarnaste seisundite korral. Malaaria eluohtlikkuse tõttu on selle ravis kiniini kasutamisega seotud riskid aktsepteeritavad.[39]
Ravimifirma URL Mutual toodab kiniini sisaldavat ravimit Qualaquin. Seda turustatakse kui malaariavastast ravimit ning müüakse Ameerika Ühendriikides vaid retseptiravimina. 2004. aastal diagnoositi Ameerika Ühendriikides 1347 malaariajuhtu.[40]
↑Dorndorp A, Nosten F, Stepniewska K, et al. (2005). "Artesunate verus quinine for treatment of severe falciparum malaria: a randomised trial". Lancet. 366 (9487): 717–25. DOI:10.1016/S0140-6736(05)67176-0. PMID16125588.
↑Reyburn, H; Mtove, G; Hendriksen, I; Von Seidlein, L (2009). "Oral quinine for the treatment of uncomplicated malaria". Brit J Med. 339: b2066. DOI:10.1136/bmj.b2066. PMID19622550.
↑Achan J, Tibenderana JK, Kyabayinze D, et al. (2009). "Effectiveness of quinine versus artemether-lumefantrine for treating uncomplicated falciparum malaria in Ugandan children: randomised trial". Br Med J. 338: b2763. DOI:10.1136/bmj.b2763.
↑Barennes H, et al. (1996). "Efficacy and pharmacokinetics of a new intrarectal quinine formulation in children with Plasmodium falciparum malaria". Brit J Clin Pharmacol. 41 (5): 389–395. DOI:10.1046/j.1365-2125.1996.03246.x.
↑DrugBank, toim (24. veebruar 2017). "Quinine". DrugBank. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2017.
↑Foley M, Tilley L (27. veebruar 1997). "Quinoline antimalarials: mechanisms of action and resistance". Int J Parasitol. 27: 231–40. DOI:10.1016/s0020-7519(96)00152-x. PMID9088993.
↑Woodward R, Doering W (1944). "The Total Synthesis of Quinine". J Am Chem Soc. 66 (849).
↑Kaufman, Teodoro S.; Rúveda, Edmundo A. (2005). "Die Jagd auf Chinin: Etappenerfolge und Gesamtsiege". Angewandte Chemie International Edition (saksa). 117 (6): 876–907. DOI:10.1002/ange.200400663.
↑History of quinine: Friedrich A. Flückiger and Daniel Hanbury, Pharmacographia: A history of the principal drugs of vegetable origin, met with in Great Britain and British India (London, England: Macmillan and Co., 1874), pages 302–331: Cortex Cinchonæ
↑de la Condamine (1738) "Sur l'arbre du quinquina" (On the quinquina tree) Histoire de l'Académie royale des Sciences, pages 226–243.
↑Pelletier and Caventou (1820) "Suite: Des recherches chimiques sur les quinquinas"(Continuation: Chemical research on quinquinas), Annales de Chimie et de Physique, vol. 15, pages 337–365. The authors name quinine on page 348: " …, nous avons cru devoir la nommer quinine, pour la distinguer de la cinchonine par un nom qui indique également son origine." ( …, we thought that we should name it "quinine" in order to distinguish it from cinchonine by means of a name that also indicates its origin.)