See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Keemiarelv ehk kemorelv on massihävitusrelv, mille aluseks on toksiliste keemiliste ühendite mõju elusorganismidele. Keemiarelv moodustub ründemürgist ning selle kandjast. Kandjaiks võivad olla raketid, lennukipommid, mürsud ja miinid, granaadid jpm. Keemiarelva võib pihustada ka lennukitelt või balloonidest, lastes tuulel seda vaenlase peale kanda.

Ajalugu

Keemiarelva kasutamine esimeses maailmasõjas. Saksa väed Idarindel
USA väed pihustamas Agent Orange'i mürki Vietnamis

Keemilisi aineid kasutati vaenlase vastu juba muinasajal. Kasutati nii taimsete kui ka loomsete mürkidega töödeldud torkerelvi ja nooli, aga ka suitsu. Näiteks on teada, et 400 aastat eKr kasutasid spartalased Peloponnesose sõjas puidu, väävli ja pigi põletamisel saadud suitsu.

1855. aastal kasutasid inglased Krimmi sõjas väävli põletamisel tekkivat suitsu.

1907. aastal keelustati Haagi konventsiooniga mürkaineid sisaldavate mürskudega tulistamine. Sellegipoolest kasutati keemiarelva laialdaselt Esimeses maailmasõjas. 22. aprillil 1915 kasutasid sakslased kloori Flandrias. Kogu sõja jooksul kulutati eri liiki ründemürke kokku 113 000 tonni, kannatada sai ligi 1,3 miljonit inimest ja suri umbes 91 000.

Maailmasõdadevahelisel perioodil jätkus keemiarelva arendustegevus ning suurte keemiarelvaarsenalide loomine. Sünteesiti mitmed uued ründemürgid. 1925. aastal Genfi protokolliga keelustati ründamine igasuguste keemiarelvadega. Siiski ei peetud keeldudest alati kinni. Näiteks kasutas Itaalia ründemürke 1936. aastal Abessiinias ja Jaapan 1937. aastal Hiinas.

Teises maailmasõjas kasutati keemiarelva piiratud ulatuses (nt Jaapan Hiina vastu), kuigi ka näiteks Saksamaal olid suured keemiarelvade varud. Pärast sõda uputati suur osa Saksamaa keemiarelvadest Biskaia lahte, Põhja- ja Läänemerre, täpselt märgistamata kohtadesse.

Ründemürkide arendustegevus on jätkunud ka pärast II maailmasõda. 1960. aastatel sünteesiti VX gaas, 1970. aastatel loodi binaarsed ründemürgid.

Külma sõja ajal oli Ameerika Ühendriikide ja Venemaa keemiarelvade tagavarad nii suured (kümneid tuhandeid tonne), et nendega oleks võinud hävitada suurema osa planeedil Maa eksisteerivatest inimestest ja loomadest. Iraak kasutas keemiarelvi Iraanis 1980. aastatel. 1988. aastal kasutas Iraak sinepigaasi ja närvigaase Halabaja elanike vastu Põhja-Iraagis. Halabaja rünnaku ohvrite pildid vapustasid maailma "Keemiarelvade keelustamise konventsiooni" läbirääkimiste ajal.[1]

Keemiarelvi on kasutatud ka hilisemates relvakonfliktides (nt USA Vietnamis ja Iraagis). Samuti on ründemürke kasutatud keemiaterrorismiks: 20. märtsil 1995 Tokyo metroos, kus äärmusliku ususekti Aum Shinrikyo liikmed tapsid sariini kasutades 11 inimest ja umbes 5000 sai mürgistuse. Venemaa kasutas fentanüülgaasi Moskva Dubrovka teatri pantvangikriisi lahendamisel 26. oktoobril 2002, kus ohvreid oli üle saja.

2023. aastal teatas Ameerika Ühendriikide president Joe Biden, et USA on oma keemiarelvade varud hävitanud.[2]

Jaotus

Sõjalise kasutatavuse järgi jagunevad ründemürgid tapvateks ja ajutisi kahjustusi tekitavateks. Ründemürke iseloomustavad parameetrid LC50 – ründemürgi kontsentratsioon (mg/m3 ühe minuti jooksul), mis toob kaasa isikkoosseisu 50% suremuse ja LD50 – ründemürgi doos (mg kehakaalu kg kohta saaduna 1 minuti jooksul), mis toob kaasa isikkoosseisu 50% suremuse.

Mõju järgi inimorganismile jaotatakse mürkained järgmistesse gruppidesse:

  1. närvimürgid (näiteks sariin, somaan, tabuun, VX)
  2. sööbemürgid (näiteks ipriit, ljuisiit)
  3. lämmatavad mürgid (näiteks kloor, fosgeen, difosgeen, lämmastiku oksiidid)
  4. üldtoimega mürgid ehk veremürgid (näiteks sinihape)
  5. ärritava toimega mürgid (näiteks adamsiit, CS, CN, CR, DA, DC)
  6. psühhotroopsed mürgid (näiteks BZ, LSD 25)

Mürgid võivad organismi tungida läbi naha, limaskestade, sissehingamisel või seedeelundkonna kaudu, lämmatavad mürgid ainult hingamisteede kaudu.

Lämmatavad mürgid

Keemiarelvad, mis kasutavad lämmatavaid mürke, on välja töötatud nii, et need pärsiksid ohvri hingamisvõimet. Nende toime põhineb vedeliku kogunemisel kopsudesse, mille tagajärjel ohver lämbub. Sellised kemikaalid on enamasti naha ja silmadega kokkupuutel korrosiivsed, hägustades nägemist ja tekitades sügavaid põletushaavu. Sissehingamisel põhjustavad köha, oksendamist, peavalu, valu ja ängistavat tunnet rinnus, hingamis- ja vereringepuudulikkust.[3] Lämmatavad mürgid on näiteks:

Söövitavad mürgid

Söövitavaid mürke võib sõjategevuses kasutada mitmel eesmärgil, esiteks vastaste mürgitamiseks (sh tapmiseks) ja teiseks eesmärgiga sundida vastase vägesid kandma täiskomplekti kaitsevarustust, mis vähendab nende võitlemise efektiivsust.[7] Söövitavad mürgid põletavad ja ärritavad kokkupuutel nii nahka kui ka teisi kehaosi. Nad mõjuvad silmadele, limaskestadele, kopsudele, nahale ja vereloomeelunditele. Nahale tekitavad ville, haavandeid ja põletushaavu. Sissehingamisel kahjustavad hingamisteid ja allaneelamisel põhjustavad oksendamist ning kõhulahtisust.[7]

Sellised kemikaalid on näiteks:

HD ja HN on läbi ajaloo olnud kõige kardetumad söövitavad mürgid, sest nad on keemiliselt stabiilsed ja püsivad, samuti nende laiahaardeliselt kahjustava toime tõttu. Lisaks pole veel väljatöötatud efektiivset ravi nende mürgistuse vastu. Sinepiühendid on oma füüsikaliste omaduste tõttu väga püsivad ka madalatel temperatuuridel ja nende püsivust on võimalik veelgi tõsta, lahustades neid mittelenduvates solventides.[7]

Söövitavaid kemikaale testisid esimest korda sõjategevuses sakslased aastal 1917. Söövitavatel kemikaalidel põhinevaid relvi kasutati hiljem mitmetes konfliktides, kuid kõige rohkem aastatel 1980–1988 Iraani ja Iraagi sõjas. Neid kasutatakse peamiselt vedeliku või aerosoolina. Söövitavatel kemikaalidel on tihti pikaldane mõju, mille jooksul sümptomid süvenevad. Söövitavad kemikaalid ei ole enamasti surmavad (on vaid paaril protsendil juhtudest), kuid põhjustavad pimedust ja püsivaid kahjustusi hingamisteedele.[12]

Keemiline inaktiveerimine kloorimisega on efektiivne sinepigaasi ja ljuisiiti ning vähemefektiivne HN-i vastu, kuid täiesti ebaefektiivne fosgeenoksiimi korral. Söövitavate kemikaalide mürgistust aitab vältida täiskomplektne kaitsevarustus. Respiraator üksi kaitseb ainult silmi ja kopse. Nahka on lisaks vastavale riietusele võimalik kaitsta määrides seda klooriva pastaga, mis sisaldab näiteks kloroamiini, aga see kaitseb väga väikeste dooside korral.[7]

Veremürgid

Veremürgid levivad organismis vere kaudu. Keemiarelvana levitatakse neid enamasti aerosoolina ning organismi satub see sissehingamise teel. Veremürgid takistavad vererakkude võimet kasutada ja transportida hapnikku, mistõttu põhjustavad veremürgid kergesti lämbumist. Surm võib saabuda minutitega. Enamasti on nad tsüaniidil või arseenil põhinevad. Veremürgid on näiteks:

Ameeriklastel on tsüaniidi mürgistuse raviks esmaabipakett, kus esimese asjana hingatakse sisse väikse doosi amüülnitritid, seejärel süstitakse vereringesse naatriumnitritit ja viimasena naatriumtiosulfaati.[16]

Psühhotroopsed mürgid

Psühhotroopsed mürkide puhul tegu väga ohtlikke keemiarelvadega. Suurem osa neist töötati välja enne teist maailmasõda ja selle ajal. Keemiliselt sarnanevad need fosforit sisaldavate insektitsiidide ehk putukamürkidega. Mõned tuntumad psühhotroopsed mürgid on järgmised:

Vastupidi V-mürkidele on G-mürgid on üldiselt mittepüsivad. Mõningad G-mürke on teatud ainetega võimalik paksendada, et suurendada nende püsivust ja sellega kokkupuute aega nahaga.[7]

Psühhotroopsed mürgid toimivad tavaliselt läbi atsetüülkoliinesteraasi inhibeerimise organismis. Normaalsel funktsioneerimisel hüdrolüüsib atsetüülkoliinesteraas kogu tekkiva vaba atsetüülkoliini. Atsetüülkoliinesteraasi inhibeerimisel hakkab atsetüülkoliin kogunema organismi eri osades, näiteks parasümpaatilistes närvides, bronhiaalpuus, põies, veresoontes, seedetraktis, higinäärmetes jm.[7]

Sümptomid varieeruvad sõltuvalt kokkupuuteviisist. Sissehingamisel hakkavad esmalt ilmnema hingamisteedega seotud sümptomid, allaneelamisel aga seedetraktiga seotud sümptomid. Sissehingamisel on üks esimesi sümptomeid ka pitsitus rinnus, mis intensiivistub edasisel kokkupuutel mürgiga, olenemata kokkupuute viisist. Kopsud ja silmad absorbeerivad psühhotroopseid mürke väga kiiresti. Kopsudest imenduvad mürgid vereringesse, silmadel võib esineda punetust ja pupillide kontraktsiooni. Edasisel kokkupuutel tekib mitmesuguseid sümptomeid, näiteks nina veritsus, suurenenud süljeeritus, õhupuudus, lihasetõmblused, iiveldus, kõhukrambid jne.[7]

Mürgistuse ravimiseks kasutatakse vastumürke. Laialdaselt on sõjaväes levinud psühhotroopsete mürkide vastane "Swedish" vastumürk, mis sisaldab kahte ühendit: HI-6 (500 mg) ja atropiini (2 mg). Selle eesmärgiks on uuesti aktiveerida ensüüm atsetüülkolinesteraas, mille aktiivsuse on eelnevalt mürk inhibeerinud. Atropiini ülesandeks on leevendada sümptomite tugevust ja mõju.[21]

Õigusraamistik

1899. aastal Haagis toimunud diplomaatilisel konverentsil võeti vastu sõja tavasid määratlev konventsioon, mis keelas lämmatavate gaaside kasutamise. See keeld ei kehtinud kaua ning juba esimeses maailmasõjas hakati kasutama lämmatavaid gaase. Esimeses maailmasõjas kasutatud keemiarelvad tingisid tõsise avaliku pahameele. See pani aluse 1925. aastal loodud Genfi protokolli loomisele, mille eesmärgiks oli keelata keemiarelvade kasutamine sõjapidamises. Selles protokollis oli aga palju auke, näiteks ei keelanud see keemiarelvade arendamist, tootmist ja kogumist. Lisaks oli probleemiks see, et protokolliga liitunud riikidel jäi õigus kasutada keemiarelvasi riikide vastu, kes polnud Genfi protokolli ratifitseerinud.[22]

3. septembril 1993 võeti pärast 12 aastat kõnelusi desarmeerimisteemalisel konverentsil Genfis vastu "Keemiarelvade keelustamise konventsioon". See konventsioon on riikidevaheline lepe, mille eesmärgiks on keemiarelvad täielikult likvideerida, kaasaarvatud nende arendamine, tootmine ja varumine. Konventsiooniga on nüüdseks liitunud üle 190 riigi, mis moodustab ligikaudu 98% maailma populatsioonist.[23]

19. aprillil 1997 loodi riikidevaheline Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon, mis ühendab keemiarelvade keelustamise konventsiooniga liitunud riike. Selle peaeesmärgiks on valvata, et riigid konventsioonist kinni peaksid.[22]

Kaitse

Keemiarelva kaitsevahenditena kasutatakse gaasimaski, ABK-ülikonda, naha ja riietuse degaseerimist, vastumürgi süstimist ja kohest evakuatsiooni.

Vaata ka

Viited

  1. https://www.opcw.org/about-chemical-weapons/history-of-cw-use/
  2. "USA on Bideni sõnul hävitanud kõik oma keemiarelvad" ERR, 8. juuli 2023
  3. U.S. Army Medical Research Institute of Chemical Defense. (Sep. 1995). Medical Management of Chemical Casualties Handbook: Pulmonary Agents. Retrieved Nov. 7, 2004
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 The War Gases, http://library.sciencemadness.org/library/books/the_war_gases.pdf
  5. http://emedicine.medscape.com/article/832575-overview
  6. Wolfgang Schneider; Werner Diller (2005), "Phosgene", Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry, Weinheim: Wiley-VCH
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. märts 2016. Vaadatud 16. novembril 2016.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. History and Analysis of Mustard Agent and Lewisite Research Programs in the United States, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK236059/
  9. University of Durham. "SCHEDULE 1 CHEMICALS" (PDF). dur.ac.uk.
  10. "CDC – The Emergency Response Safety and Health Database: Blister Agent: LEWISITE (L) – NIOSH". www.cdc.gov. Vaadatud 28.04.2016.
  11. ATSDR Medical Management Guidelines for Phosgene Oxime
  12. https://www.opcw.org/about-chemical-weapons/types-of-chemical-agent/blister-agents/
  13. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. november 2016. Vaadatud 16. novembril 2016.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  14. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2016. Vaadatud 16. novembril 2016.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  15. http://emergency.cdc.gov/agent/arsine/facts.asp
  16. http://emedicine.medscape.com/article/814287-overview
  17. 17,0 17,1 Weapons of Mass Casualties and Terrorism Response Handbook By Charles Edward Stewart
  18. http://emergency.cdc.gov/agent/tabun/basics/facts.asp
  19. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. september 2013. Vaadatud 16. novembril 2016.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  20. http://emergency.cdc.gov/agent/vx/basics/facts.asp
  21. https://www.opcw.org/about-chemical-weapons/types-of-chemical-agent/nerve-agents/
  22. 22,0 22,1 http://www.un.org/disarmament/WMD/Chemical/
  23. https://www.opcw.org/about-opcw/member-states/

Allikad