Katedraal (ladina keelesecclesia cathedralis, 'piiskopitooli kirik') ehk toomkirik, ka piiskoplik kirik, on piiskopkonna (diötseesi, eparhia) peakirik, see tähendab kirik, kus harilikult teenib piiskop ja mida peetakse piiskopkonna keskmeks.
Kõigi katedraalide sisustuses on piiskopitool (vanakreeka καθἐδρα kathedra, ladina cathedra, slaavi ка́федра), mis traditsiooniliselt asub kõrgemal kohal altariruumiapsiidis.
Nimetust ecclesia cathedralis kasutati esimest korda 516. aastal Tarragona kirikukogul, mis ei olnud oikumeeniline kirikukogu.
Saksa ja itaalia keeleruumis nimetatakse paljusid katedraale toomkirikuiks (saksa keelesDom, itaalia keelesduomo) või sõnaga Münster. Näiteid: Kölni toomkirik (Kölner Dom), Milano toomkirik (Duomo di Milano), Freiburgi ja Strasbourgi toomkirik (Freiburger Münster, Straßburger Münster). Neid sõnu võidakse siiski kasutada ka suuremate kirikute kohta, milles pole piiskopitooli, näiteks Ulmi toomkirik (Ulmer Münster).
Kreekaõigeusu kirikus, kus kirikupea ja tähtsamad piiskopid kannavad metropoliidi tiitlit, on piiskopikiriku jaoks olemas väljend Μητροπολιτικός Ναός Mitropolitikós Naós 'metropoliidikirik'; kloostrite peakirikuid ja suuri linnakirikuid nimetati καθολικό katholikon ('ühine', 'üldine'). Viimati nimetatule vastab slaavi keeleruumis nimetus собор, mis võib tähendada nii piiskopikirikut kui ka muud tähtsat kirikut ja mis tõlgitakse eesti keelde sageli sõnaga katedraal (Дмитриевский соборVladimiri Püha Dimitri katedraal, Собор Рождества Пресвятой БогородицыSuzdali Jumalaema Sündimise katedraal jt).
Keskaegsetes allikates esinevad katedraali tähenduses väljendid ecclesia maior – 'suur kirik', ecclesia mater – 'emakirik', ecclesia principalis – 'peakirik', ecclesia senior – 'vanem kirik', ecclesia matrix – 'algkirik'.[1]