Kaljuronimine on liikumine kaljudel, kasutades selleks käte, jalgade ja tahtejõudu või kunstlikke abivahendeid. Kaljuronimist harrastatakse nii alpinismi ühe osana kui ka iseseisva spordialana.

Alaliigid

Kaljuronimine jaguneb laias laastus kaheks: vabaronimine ja abironimine.

• Vabaronimisel kasutab ronija edasiliikumiseks vaid kaljunukke, toetumata kunstlikele julgestuspunktidele.
• Abironimisel toetub ronija raja läbimisel ka kunstlikele julgestuspunktidele. Harilikult kasutatakse abironimist juhul, kui vabaronimine osutub tehniliselt ja füüsiliselt liialt raskeks või isegi võimatuks.

Mõlemat ronimisviisi võib harrastada ka sooloronimisena, st ronida üksi. Üksi ronimine ei tähenda tingimata julgestuse puudumist. Ronijal on võimalik ennast ise julgestada, kuid pikematel radadel eeldab see mitmekordset üles-alla liikumist. Vajalik on ronimine, laskumine ning uuesti tõus tugiköiel. Julgestuseta ronimist oleks korrektne nimetada selleks, mis ta on, ehk julgestuseta ronimiseks. Tihti kasutatakse mõistet sooloronimine, mis pole tegelikult täpne.

Vabaronimine jaguneb omakorda mitmeks liigiks:

• Bouldering on ronimine rändrahnudel või muudel madalamatel formatsioonidel kuni kuue meetri kõrgusel. Sellest kõrgemaid radu nimetatakse highball'ideks ja need jäävad juba sooloronimise piirile. Tehniliselt on bouldering'i rajad ja probleemid raskemad kui muudel vabaronimise liikidel, kuna lühikesed rajad võimaldavad maksimaalselt keskenduda ronimisele endale. Julgestamiseks kasutatakse harilikult spetsiaalseid matte ja gümnastilist julgestust ehk spottimist.
• Sportronimine on köisjulgestusega ronimine, kus kasutatakse kaljusse paigaldatud statsionaarseid julgestuspunkte ja -ankruid. Kindlad julgestuspunktid minimeerivad ka vajamineva varustuse ja sellega mässamise. Köis klikitakse julgestuspunkti kahe karabiini ja neid ühendava lühikese lindi abil. Sportronimises on tavaline raja harjutamine ja vahepealne köies puhkamine. Kasutatakse ka raja õppimist ülaltjulgestuse abil. Ronitakse nii ühe köiepikkuse piiresse jäävaid (50–60 m) kui ka mitmest lõigust koosnevaid radu. Viimaste puhul julgestatakse seinal julgestusankrute abil.
• Traditsiooniline vabaronimine on köisjulgestusega ronimine, kus julgestuspunktidena kasutatakse kõikvõimalikke spetsiaalseid vahendeid (klemmid, frendid, kaljunaelad jms). Juhtronija paigaldab julgestusvahendid ning klikib nendesse köie nagu sportronimises. Julgestusankrud on kas statsionaarsed või luuakse need julgestusvahendite abil. Kuna rohkem tuleb tegelda julgestuse korraldamisega, ei ulatu traditsioonilisel viisil läbitud radade tehniline raskusaste sportronimise tasemele. Valdav osa traditsioonilisest vabaronimisest on mitmesuguse laiusega pragude ronimine, kuna need võimaldavad julgestusvahendite paremat paigaldamist.
• Tehisseintel ronimine on võimalus ronida loodusliku kalju puudumisel. Vineerist, plastist või muust sobivast materjalist pinnale kinnitatakse poltidega mitmesuguse suurusega ronimisnukid, mida ümber paigutades võib muuta radade raskusastet. Enamasti kasutatakse tehisseinu treeninguks ja võistluste pidamiseks. Ronitakse alt-/ülaltjulgestusega või bouldering-stiilis.
• Köieta vaba soolo on julgestusvahenditeta ronimine kõrgustel, kus lahtikukkumine on juba eluohtlik. Ronija peab täielikult usaldama iseennast ja oma oskusi.

Stiilid

Stiili all võib mõista nii raja läbimise meetodit kui ka kalju iseärasustest tingitud ronimisviisi.

Raja läbimise viisid

• On-sight – ronija läbib raja vabaronimisega esimesel katsel ilma eelneva teabeta raja kohta. Kasutada võib vaid raja visuaalset vaatlust maapinnalt, sealjuures ei ole lubatud jälgida teisi ronijaid rada ronimas. Raskusronimise võistlused toimuvad enamasti on-sight-stiilis.
• Flash – sama, mis on-sight, kuid lubatud on jälgida rajal teisi ronijaid ja koguda muud teavet. Rada tuleb siiski läbida esimesel katsel.
• Redpoint – rada läbitakse puhtalt vabaronimisega peale selle eelnevat harjutamist.

Kalju iseärasustest tingitud stiil

• Seinaronimine (inglise keeles face climbing) – ronimisel kasutatakse mitmesuguse suurusega ronimisnukke ja taskuid.
• Praoronimine (inglise keeles crack climbing) – mitmesuguse laiusega pragudesse kiilutakse oma kehaosi alates sõrmeotstest ja lõpetades terve kehaga prakku ronimisega. Pragusid, mis võimaldavad sinna tervenisti sisse minna, nimetatakse kaminateks. Praoronimine nõuab spetsiifiliste kiilumistehnikate (inglise keeles jamming) valdamist mitmesuguse laiusega pragudes ronimiseks.

Varustus

 Pikemalt artiklis Ronimisvarustus

Kaljuronimises kasutatava varustuse hulk sõltub suuresti ronimise liigist. Boulderingi puhul piisab vaid spetsiaalsetest ronimissussidest ja julgestusmatist, abironimise puhul aga on kahese seongu varustuse nimekirjas sadu ühikuid ja maksumus läheneb hoogsalt sajale tuhandele kroonile.

Üldine varustuse liigitus

• Isiklik varustus – ronimissussid (spetsiaalsed kummitallaga jalatsid, mis võimaldavad kasutada pisimaid kalju ebatasasusi), magnakott (näppude kuivatamiseks mõeldud pulbri hoidmiseks), ronimisvöö (istevöö, mille külge seotakse julgestusköis ja kinnitatakse varustus).
• Köied ja lindid – kasutatakse peamiselt julgestamiseks. Köied jagunevad staatilisteks ja dünaamilisteks (venivad kuni 37%, et summutada kukkumise lööki), põhiköis on enamasti 9–11,5 millimeetri jämedune ja 50–70 meetri pikkune.
• Julgestus- ja laskumisvahendid – kasutavad köie hõõrdumist vahendis selle liikumise blokeerimiseks või kontrollimiseks. Levinumad on laskumiskaheksa, ATC/shell, Gri-Gri ja nende variatsioonid. Enamik neist (v.a Gri-Gri tüüpi) võimaldavad kahe köie kasutamist. Vahend kinnitatakse ronimisvöö külge lukustatava karabiini abil.
• Karabiinid – metallisulamist mitmesuguse (üldiselt ovaalse) kujuga ühenduslülid. Kasutatakse julgestuse korraldamise kõigis etappides. Väga vajalikud ja universaalsed jubinad, ilma milleta kindlasti läbi ei saa. Eristatakse lukustatavaid (keeratava muhviga) ja vabakäiguga karabiine.
• Julgestusvahendid – väga mitmekesine varustuse rühm. Kasutatakse kunstlike julgestuspunktide loomiseks. Jagunevad aktiivseteks ja passiivseteks julgestusvahenditeks.
  • Passiivsed – ei sisalda mehaaniliselt liikuvaid osi ja on seepärast lihtsa ehitusega. Siia kuulub mitut tüüpi klemme ja kaljunaelu.
  • Aktiivsed – enamasti mingit vedrumehhanismi sisaldavad julgestusvahendid, mis kiilutakse kaljuprakku. Näiteks frendid, bigbro'd.
• Muu varustus – kõiksugu erivarustus, mida veel kaljuronimises vaja võib minna. Kaljuhaamrid, redelid, rippuvad telgid, haaratsid, haulamiskotid jms.

Raskuskategooriad

 Pikemalt artiklis Kaljuronimise raskuskategooriad

Kaljuronimise raskuskategooriad on mõeldud raja raskuse edasiandmiseks mingi konkreetse süsteemi kaudu. See muudab rajad ja marsruudid omavahel võrreldavaks ja annab võimaluse otsustada raja jõukohasuse üle. Valdav osa vabaronimise süsteeme põhineb vaid raja tehnilise raskuse hindamisel ehk sellel, kui rasked on raja läbimiseks tehtavad liigutused ja kui palju energiat raja läbimine nõuab. Osa skaalasid, näiteks Suurbritannias kasutatavad, annavad teavet ka raja ohtlikkuse ja julgestusvõimaluste kohta. Oma kohalikud süsteemid on loodud paljudes riikides, kus vähegi kaljusid leidub.

Maailmas levinud skaalad

• Bouldering
  • Fontainebleau (Fonti) skaala – kasutusel peamiselt Euroopas. Koosneb numbrist (1–9), suurtähe lisandist (A/B/C). Poolkategooria puhul lisatakse plussmärk (+), näiteks 7C+.
  • V-skaala – kasutatakse Ameerikas, loodud 1990. aastate alguses Hueco Tanksi piirkonna tarbeks. Tänapäeval katab vahemikku V0–V16.

• Vabaronimine
  • Prantsuse skaala – maailmas levinuim. Fonti skaalaga sama põhimõte, kuid suurtähe asemel kasutatakse väiketähte, näiteks 7c+.
  • Ameerika skaala ehk YDS – kasutatakse valdavalt Põhja-Ameerikas. Tähis koosneb üldkategooriast (1–5) ning täpsustavast numbri- ja tähelisandist (a/b/c/d). Näiteks 5.11c, kus 5 on üldkategooria ja 11 ning c täpsustavad alajaotused. Traditsioonilisel ronimisel kasutatakse tähe asemel pluss- ja miinusmärke (+ ja -), märkimaks kategooria kohta raskeid ja kergeid radu. Näiteks 5.11-/5.11/5.11+.
  • Briti saartel kasutatav skaala – koosneb üldosast ja tehnilist raskust märkivast osast. Esimene võtab kokku nii raja tehnilise raskuse kui ohtlikkuse (julgestusvõimalused), teine näitab raskeima liigutuse tehnilist keerukust. Näiteks HVS (Hard Very Severe) 4b.
• Abironimine – abironimise skaala näeb kogu maailmas põhimõtteliselt sarnane välja, koosnedes A-tähest (aid) ja numbrist 1–5. Puhta abironimise korral (ei kasutata haamrit ja naelu) on A-tähe asemel C (clean), näiteks A2 või C1. Kategooriate tõlgendamine sõltub suuresti piirkonnast. Venemaa A3 ei ole Ameerikas tingimata A3, vaid võib olla ka A1.

Kirjandus

• Long, J., Luebben, C. 1997. Advanced Rock Climbing
• Long, J., Gaines, B. 2006. Climbing Anchors
• Ogden, J. 2005. Big Wall Climbing: Elite Technique
• Cox, S. M., Fulsaas, C. 2003. Mountaineering: The Freedom Of The Hills. 7th ed.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kaljuronimine

• FreakClimbing.com
• Big wall climbing – John Middendorfi koduleht
• Moodsa bouldering'i isa John Gilli koduleht