Kakskeelsus ehk bilingvism on nähtus, mille korral inimene omandab emakeelena kaks keelt ja on valmis vajaduse korral teisele keelele ümber lülituma. Kakskeelsus on õppimise ja õpetamise tulemus. Teise keele omandamine on inimese psüühikale lisakoormus, mis haarab kõiki psüühilisi omadusi: tundeid, võimeid, tahet ja mälu.
Kakskeelse lapse keelekäsitlus erineb ükskeelse lapse omast. Kuna keel ja mõtlemine on tihedalt seotud, siis mõjutab kakskeelsus otseselt lapse mõtlemisprotsesse. Seetõttu peetakse kakskeelsust tänapäeval ka hariduslike erivajaduste hulka kuuluvaks nähtuseks. Kakskeelne laps peab õppima, millised sisendid kuuluvad ühe või teise keele juurde. Samal ajal tingib kokkupuude kahe keelega ühe keele väiksema kasutamise. Raskused kahe keele omandamisel viivad lingvistilise arengu eri aspektide mahajäämuseni.
Kakskeelsus võib olla nii keelte võrdselt hea valdamine kui ka ühe keele kujunemine n-ö dominantkeeleks, mis võib elu jooksul muutuda. Samuti võib välja kujuneda suutmatus end kummaski keeles väljendada ehk poolkeelsus.
Kakskeelsus tekib tavaliselt erikeelsete vanemate lastel või lastel, kelle vanemad peavad oluliseks, et laps oskaks ka asukohamaa keelt. Hinnates kakskeelsuse mõju lapse arengule, tuleb arvestada nii sünnipäraseid eeldusi kui ka keskkonnast tulenevaid tegureid. Tähele tuleb panna, kas vanemate omavahelise suhtlemise keel on ühe vanema emakeel või on tegemist kolmanda keelega. Just vanemate omavahelisel suhtluskeel võib kujuneda lapse dominantkeeleks. Oluline on ka see, millised võimalused on lastel kõneldavaid keeli väljaspool kodu kasutada. Kui väljaspool kodu räägitakse omakorda neljandat keelt, on see lisarisk lapse arengule.
Kakskeelsuse juures on tähtis interferents ehk keelte vastasmõju, mis on ühe keele grammatika süsteemne mõju teise keele grammatikale selle omandamise ajal, põhjustades kakskeelse arengus (sh selle kiiruses) olulisi erinevusi võrreldes ükskeelse lapsega. Keelte vastasmõju on kakskeelsete laste kõnes esinevate vigade peamisi põhjuseid, mistõttu lapsed võivad keeli omavahel segamini ajada ja nende omadusi ära vahetada.
Kahe või enama keele õppimine on hea, ent lapsele ka intellektuaalne pinge, mille kompenseerimiseks tuleb last motiveerida. Laps vajab rohkem vanemate tähelepanu, toetamist ja individuaalset lähenemist ja mitte kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui need tingimused on täitmata (laps ei saa piisavalt tähelepanu, on pinges ja stressi all), võib lapsest mittehooliv, üldine kakskeelestamine tuua kaasa negatiivseid tagajärgi.
Keelelise vastasmõju ilmingud: