Kadakasakslasteks nimetatakse 19.–20. sajandi[1] enamasti sünnilt eesti päritolu talupoegi või linnaelanikke, kes üritasid käituda ning rääkida kõrgemaid seisusi jäljendades[2]. Kuna siinsete kõrgemate ja haritud seisuste keeleks oli saksa keel, tekkis kadakasakslik keelekasutus.
Kadakasakslased kuulusid maakäsitööliste ja -haritlaste või mõisateenijate hulka või linnaelanike vaesematesse kihtidesse. Nad püüdsid järgida kultuurinimese eluviisi, hügieeniharjumusi ja kasutada kultuurkeelt (mis Baltimaades oli saksa keel), hoolimata oma vaesusest. (Hammaste pesemist peeti Eestis kadakasaksluseks veel 1940. aastail[3].) Sellepärast neid naeruvääristati nii eesti talupoegade kui kõrgemate seisuste poolt. Neil ei olnud enda kaitseks muud vahendit kui toetuda oma väljamõeldud saksa päritolule. Tavaliselt kolmandas põlvkonnas sulandusid kadakasakslased kõrgematesse ühiskonnakihtidesse ja nad muutusid baltisakslasteks, nende saksa päritolu muutus enesestmõistetavaks.[viide?]
Paralleelselt toimus saksa päritolu maaelanike eestistumine[4].
Termin on suure tõenäosusega laenatud saksa keelest ning kadakapuuga pole sel seost. Algselt oli hoopis tegemist saksa sõnaga Katensaße 'hütnik, hütis või väheldases majas elav isik'. Selle sõnaga olevat põlglikult tähistatud eestlasi, kes püüdsid olla sakslased. Eestlased seostasid seda enda omakeelsete sõnadega kadakas ja saks, mis kõlasid sarnaselt saksa sõnale, ning hakkasid halvustavalt nimetama kadakasakslasteks selliseid omaaegseid väikemajaomanikke, kes kangesti püüdsid olla sakslased. Etümoloogiat toetab asjaolu, et sõnast Katensaße on ilukirjanduses esinenud veel eestistatud variant katersass just kadakasaksa tähenduses.[5]
Mitmeid kadakasaksa keelenäiteid ja kadakasakslastest tegelasi on jäädvustatud eesti kirjanduses, näiteks August Kitzbergi "Veli Hennus" tegutsevad peenutseva kadakasaksa keelepruugiga neiu hüüdnimega Kniks-Mariihen ja madam Muru[6][7].
![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kadakasakslased |