Kaarkeevitus ehk kaarkeevitamine (inglise arc welding) on termiline protsess, mis võimaldab metalliosakestel üksteisele läheneda ja üksteisega liituda, nii et seejuures moodustub keevisliide.
Keevitamisel toimub metallis üheaegselt mitu protsessi:
Keevitatavad metallid võivad oma keemilise koostise poolest olla kas ühesugused või erinevad. Kõik ühesugused metallid on omavahel keevitatavad. Erinevate metallide sulamisalas ei toimu alati keevitamiseks vajalikke füüsikalis-keemilisi protsesse, mistõttu sellised metallid ei tarvitse olla omavahel keevitamise teel ühendatavad.
Kaarkeevitusel kasutatakse keevituskaart, mis on kaarlahendus. See tekib keevitamisel elektroodi otsa ja detaili vahel metalliaurude ning kaitsegaaside, elektroodikatte või räbusti koostisse kuuluvate ainete aurude ioniseeritud segus. Kaarlahendusega kaasneb suure soojushulga ja valguse eraldumine. Kaarlahenduse tekkeks peab elektroodide vaheline gaas olema ioniseeritud. Gaaside ionisatsiooni põhjustavad:
Ioniseeritud gaasis olevad vabad elektronid ja positiivsed ioonid muudavad gaasi elektrit juhtivaks, mistõttu tekib potentsiaalide vahe tõttu elektroodide vahel elektrikaar (elektrivälja olemasolul). Mistahes ionisatsiooni astme korral saabub dünaamiline tasakaal, mil igal hetkel lagunevate molekulide arv võrdub taastuvate molekulide arvuga (ioonide molisatsiooni elektroodide ja remolisatsiooni tulemusel).
Keevitamisel saadakse kaare süütamiseks vajalik algionisatsioon elektroodi kokkupuutel detailiga ning selle kiire eemaldamisega küllaldase kauguseni.
Kaare pinge võrdub tema põhipiirkondade pingelangude summaga:
kus:
Päripolaarset keevitusvoolu tahistatakse Euroopas SPDS (straight polarity direct current).
Elekterkaarkeevituse vooluahel koosneb järgmistest osadest: