Juhan Vilms (22. september 1893 Kabala vald, Pilistvere kihelkond, Viljandimaa – 22. veebruar 1952 Buenos Aires) oli eesti arst ja eugeenik.
Juhan Vilms lõpetas Tartu Reaalkooli ja õppis aastatel 1914–1917 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, lõpetas aastal 1919 Tomski Ülikooli[1], kuhu ta oli Esimese maailmasõja eest evakueerunud. Ta kaitses 1923. aastal Tartu Ülikoolis eksternina väitekirja "Kõhreglükogeeni püsivusest mõnesuguste glükogeeni vähendavate tegurite puhul" ja sai Dr. med. kraadi.
Vilms liitus Siberis Tšehhoslovakkia korpusega ja naasis hiljem kodumaale Vladivostoki kaudu. Aastatel 1920–1924 oli ta Tartu Ülikooli patoloogia instituudi assistent. Ta valmistus ülikooli kehalise kasvatuse teooria professuuriks, kuid sellest kohast ta siiski loobus ning asus 1926. aastal praktiseeriva naha- ja suguhaiguste arstina Tallinna. Aastatel 1940–1943 töötas ta Tallinna Tehnikaülikoolis tööstuse tervishoiu lektorina.[2]
Vilms oli Riigikogu IV koosseisu liige.[3] Ta kuulus Tööerakonda, kuid astus sealt 1930. aastal välja põhjendusega, et erakonna juht Otto Strandman ei teostanud riigivanemana Tööerakonna põhimõtteid. Ta oli 1930. aastal üks ühingu Radikaal asutajatest. 1931. aastal asutas Vilms koos oma toetajatega erakonna Rahvuslik Töökoondus.
Aastatel 1930-1932 oli ta Tallinna linnavolikogu liige.
Alates 1922. aastast oli Vilms karskusliidu liige ja aastatel 1925-1926 selle juhatuse esimees.
Ta põgenes 1943. aastal Soome, sealt 1944. aastal Rootsi ja elas hiljem Argentinas, kus ta 1952. aastal suri.
Tema vanem vend oli Jüri Vilms.