Johannes Virolainen (31. jaanuar 1914 Viiburi vald – 11. detsember 2000 Lohja linn) oli Soome poliitik. Ta on siiani nii pikima staažiga Eduskunna liige (42 aastat) kui ka Soome pikima staažiga minister (6169 päeva).
Hariduselt oli Virolainen agronoom, põllumajandusteaduste doktor (1951).
Johannes Virolainen, kes oli ise sunnitud lahkuma oma sünnikodust Viiburi lähedal, oli Nõukogude Liidule loovutatud aladelt evakueeritud soomlaste juhtfiguur ja Karjala tagastamise eestkõneleja.
1950. ja 1960. aastatel oli Virolainen üks Urho Kekkose usaldusmehi ja lähimaid kaastöötajaid. Muuhulgas Virolaise teravad väljaütlemised ja abielulahutus halvendasid aga 1970. aastatel tema läbisaamist teiste Keskerakonna liidritega, eelkõige Kekkose, Ahti Karjalaise ja Paavo Väyrysega, ning ta kaotas seetõttu suure osa oma populaarsusest. Sellest hoolimata valiti ta 1982. aastal Keskerakonna presidendikandidaadiks, kuid presidendivalimistel jäi ta Mauno Koivisto ja Harri Holkeri järel kolmandaks.
1989. aastal sai ta riiginõuniku aunimetuse.
Tema esimene abikaasa oli Kaarina Virolainen ja teine Kyllikki Virolainen.
Virolainen oli karsklane, kuid teatas, et ainuke põhjus napsu võtmiseks oleks Karjala tagasisaamine. Väidetavalt olevat ta seda öelnud ka Anastass Mikojanile ja Nikita Hruštšovile. Poliitilise karjääri kõrval tegutses ta kogu elu ka põllumehena oma Vironperä talus.
Johannes Virolainen oli värvikas ja populaarne poliitik. See inspireeris muuhulgas ka paljusid imitaatoreid. Ta osales ühiskonnaelus ka pärast pensionile jäämist (sageli koos abikaasa Kyllikkiga), kirjutas memuaare ning võttis oma talus vastu kõiki soovijaid.
1994. aastal andis ta välja plaadi, millel laulab soome rahvalaule.
Tema perekonnanimi Virolainen tähendab tõlkes eestlast.
| Eelnev Reino Ragnar Lehto |
Soome peaminister 1964–1966 |
Järgnev Rafael Paasio |