Johannes Philoponos (Ἰωάννης ὁ Φιλόπονος; ca 490 – ca 570; ka Johannes Aleksandriast või Johannes Grammaticus) oli Egiptuses Aleksandrias elanud filoloog, Aristotelese kommentaator ja kristlik teoloog, hulga filosoofiliste ja teoloogiliste teoste autor. Teda on nimetatud ühe tähtsaima astronoomiateooria rajajaks.
Poleemilise autori ja algupärase mõtlejana, kelle teooriad tekitasid tema kaasajal ohtralt vaidlusi, lõi Johannes Philoponos lahku aristotellik-neoplatonistlikust traditsioonist, tõstatades küsimusi selle metodoloogia kohta ning arendades lõpuks välja loodusteadusliku empirismi. Ühena esimestest pakkus ta aristotelliku dünaamika asemel välja liikumishulga teooria, mis sarnanes hilisemale inertsiteooriale.
Hilisemas elus pöördus Philoponos kristliku apologeetika poole, vaieldes vastu maailma igavikulisuse teooriale, mis oli aluseks paganate rünnakutele kristliku loomismüüdi vastu. Ta kirjutas ka kristoloogiast ning 680-681 mõistis Bütsantsi kirik Johannese ketserina hukka, kuna ta leiti olevat tõlgendanud kolmainsust triteistlikult.
Johannese nimi ὁ Φιλόπονος tähendas "vaevaarmastajat", st "hoolsat", viidates Aleksandrias tegutsenud miafüsiitlikule vennaskonnale nimega philoponoi, mille liikmed vaidlesid innukalt paganlike neoplatonistlike filosoofidega.
Johannes Philoponose postuumne hukkamüist ketserina piiras tema teoste levikut, kuid nende ladina- ja kreekakeelsed versioonid ringlesid keskaegses Euroopas sellegipoolest, mõjutades Bonaventurat ja Jean Buridani. Tema teosed jõudsid ka araabia õpetlasteni, kes tundsid teda nime all Yaḥyā al-Naḥwī (st "Johannes Grammaticus"). Tema kriitiline kommentaar Aristotelese "Füüsikale" avaldas suurt mõju Giovanni Pico della Mirandolale ja Galileo Galileile, kes tsiteeris Philoponost oma teostes sageli.[1][2]