Jarl oli varakeskajal sellise kõrgüliku, kes juhtis suurt piirkonda või oli kuninga lähim mees (”parem käsi”), asehalduri[1] ametinimetus.[2][3] Vahel kasutati tiitlit "riigijarl" (riksjarl), et eristada teda teistest jarlidest riigis.
Kõige varem hakati kasutama tiitlit "jarl" Norras, näiteks Orkneyöarnas historia. Rootsis kasutati nimetust "svearnas jarl" laevastiku ülemjuhataja ledung.[2][3]
Jarli ametinimetus kaotati Rootsis 1308.[3] Viimane ja kõige mõjuvõimsam jarl riigis oli Birger jarl.
Viikingiajal oli tiitel "jarl" kasutusel kõrgeima usaldusmehe või kohtutäituri kohta. Jarli tiitliga koos kasutati haldusaluse piirkonna nimetust, näiteks jarl af Västergötland või jarl af Svitjod. Jarle võis riigis olla mitu, kuid vaid üks neist kandis tiitlit riksjarl, mida ladina keeles tõlgiti dux regni ('riigi vürst' või 'kuninga vürst').
Jarli tähtsaim ülesanne oli vastutada piirkonna eest, mis kuulus küll kuningale, kuid kus kuningas ise ei elanud, ja hooldada seda.[2][3]
Mitukümmend aastat enne viimast jarli olid kõik jarlid pärit Bjälbo suguvõsast, mida nimetatakse ka Folkunga suguvõsaks.