Internetikaubandus on elektroonilise kaubanduse vorm, kus klient saab osta tooteid või teenuseid interneti kaudu. Kõige levinum on kliendi ja firma vaheline kaubandus (B2C – business-to-consumer), kuid leidub ka firmadevahelist äri (B2B – business-to-business).
1990. aastal lõi Tim Berners-Lee esimese World Wide Webi serveri ja veebibrauseri. Kommertskasutusse jõudis see 1991. aastal. 1994. aastal loodi esimene internetipõhine pangateenus ja avati esimene veebisait, kust sai pitsat tellida. Samal aastal tutvustas Netscape SSL-krüpteeringut on-line-teenuste jaoks. See mängis olulist rolli e-poodide turvalisuse tagamisel. Samal ajal tutvustas üks Saksa firma oma esimest e-poe süsteemi. Aastal 1995 alustas USAs tegevust Amazon ja 1996 loodi eBay.
Internetikaubanduse klientidel peab olema ligipääs internetiga arvutile ja võimalus veebis maksta. Enamik keskmisest suurema sissetulekuga ja kõrgharitud inimesi eelistab teha oma ostud internetis[viide?]. Suurenenud huvi e-poodide vastu ja tehnika kiire areng võimaldavad luua paljudele meelepäraseid süsteeme ja uusi ostukanaleid.
Kliendid leiavad soovitud toote, kui lähevad müüja veebilehele või kasutavad otsimootorite abi. Enamik müüjaid kasutab e-poodides "ostukorvi tarkvara" (shopping cart software). Selle abil saavad ostjad kiirelt ja lihtsalt soovitud kauba virtuaalsesse ostukorvi panna. Sellele järgneb "kassase minek" – ostu eest tasumine, ja soovitud tarnemeetodi valik. Enamik poode lubab kliendil luua endale isikliku kasutajakonto. Selleks kogutakse vajaminevat teavet kasutaja kohta, et teinekord saaks ostud kiiremini ja kergemini vormistada. Enamasti saab klient oma e-postile ka ostu kinnitava kirja, seda siis, kui ost on vormistatud ja makstud.
Veebikliendid kasutavad üldjuhul ostu eest tasumiseks krediitkaarti. Eesti on see vähem levinud, kasutatakse pigem deebetkaarte. Paljud poed võimaldavad ka muid makseviise:
Mõned veebisaidid ei aktsepteeri turvalisuse huvides rahvusvahelisi krediitkaarte. Osad nõuavad, et kliendi makse- ja tarneaadress oleks samas riigis, kuid on ka poode, mis aktsepteerivad igasugust makseviisi ja saadavad oma kaupa üle maailma. Maksmisprotsess võib toimuda reaalajas (annab kohe kliendile teavet makse toimumise kohta) või hiljem.
Kui maksmine õnnestus, võib tarneprotsess toimuda järgmiselt:
E-poed on tavaliselt avatud ööpäev läbi. Paljudel klientidel on võimalik internetti kasutada nii kodus kui ka tööl. Nutitelefonidega on võimalik virtuaalset poodi külastada igal pool, kus internet levib. E-poest ostetud kaupa on õigus tagastada, uue vastu vahetada või raha tagasi saada (Euroopa Liidus on selleks aega 14 päeva, kaup peab olema säilinud muutumatul kujul).
On-line-poed peavad kirjeldama tooteid teksti, piltide või multimeedia abil. Mõned e-poed jagavad täiendavat informatsiooni (või viitavad sellele), nagu ettevaatusabinõud, tootedemonstratsioonid või tootja tehnilised nõuded. Peale selle jagatakse ka taustainfot või soovitusi kasutusjuhendites, et klient saaks kindlasti toote, mida ta otsib. Mõned e-poed lubavad klientidel enda tooteid hinnata ja kommenteerida. Ülevaated ja blogid jagavad kasutajatele teavet, kust saada toode soodsamalt (Eestis nt hinnavaatlus.ee, ehitusmaterjal.eu). Kui tavalistes poodides saab infot toote kohta üldjuhul teenindajatelt, siis veebipoes käib küsimine e-posti või telefoni teel. Mõned e-poed pakuvad ka vestlust reaalajas.
Üks eelis tavaliste poodide ees on võimalus leida kiiresti parim tehing. Sellega aitavad üldjuhul otsimootorid ja hinnavõrdluslehed. Sageli on odavam tellida korraga suurem kogus kaupa (eriti kui kaup saadetakse välisriigist), sest väikse koguse tarnimine on kallim. Mõned edasimüüjad (nt need, kes müüvad väikseid, aga väärtuslikke kaupu nagu elektroonika) pakuvad tasuta tarnet, kui tellida piisavalt suur kogus.
Vähene info e-poe omaniku kohta, suurendab tunduvalt riski langeda pettuse ohvriks. SSL-krüpteering (Secure Sockets Layer) kaitseb krediitkaardi andmeid ajal, kui klient ostu eest maksab, kuid see ei takista identiteedivargust juhul, kui murtakse sisse poe andmebaasi ning varastatakse klientide nimed ja aadressid. Sel juhul saab varastada isegi krediitkaardinumbrid. Seetõttu on e-teenuste osutajate peamine mure andmebaaside turvalisus.
Samuti on oht langeda lollitajate küüsi, kes loovad klientidele näiliselt usaldusväärse keskkonna, kus tegelikult varastatakse sisestatud andmeid.
Privaatsus on mõningate klientide jaoks suur probleem. Paljud e-poest ostjad ei soovi, et võrgukaupmehed nende kontaktandmeid jagavad ja rämpsposti saadavad. Mõned veebisaidid jälgivad klientide ostuharjumusi, et soovitada tooteid ja teisi veebilehti, mida külastada. Enamik suurematest poodidest kasutab klientide aadresse ja lisab need reklaamilistidesse.