Hella Wuolijoki (aastani 1908 Ella Marie Murrik; 21. juuli 1886 Ala, Taagepera vald – 2. veebruar 1954 Helsingi) oli eesti päritolu soome kirjanik ja ühiskonnategelane. Tuntud ka pseudonüümi Juhani Tervapää all. Tema tuntuim teos oli näidenditsükkel "Niskamäe noorperenaine".^[1]

1908. aastal lõpetas ta Helsingi ülikooli, kus oli õppinud folkloristikat, ajalugu ja esteetikat.

Samal aastal abiellus Sulo Wuolijoega (1881–1957), kes oli Lenini lähedane sõber. Nad lahutasid abielu 1923. aastal.

Ta on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Tegevus ühiskonnategelasena

1920. ja 1930. aastatel lõi ta kaasa Soome poliitikas, toetades vasakpoolseid liikumisi. Kuigi ta polnud otseselt kommunist, olid tal salajased ühendused Tšekaaga. Soome politsei süüdistas teda küll spionaažis, kuid tõendeid ei leitud kuni 1943. aastani, mil ta arreteeriti, kuna ta abistas Nõukogude langevarjurit Kerttu Nuortevat. Tema kaastööd 25 aasta jooksul NSV Liidu välisluurega kinnitas ka NSV Liidu luurejuht Pavel Sudoplatov oma mälestustes. Kohtuotsusega määrati talle eluaegne vanglakaristus, kuid pärast Jätkusõja lõppu 1944. aastal ta vabastati 25.septembril.

Hiljem kuulus ta Soome parlamenti.

Aastatel 1945–1949 oli ta Yleisradio peadirektor.

Wuolijoe tütre Vappu mees oli poliitik ja diplomaat Sakari Tuomioja; soome poliitik Erkki Tuomioja on tema tütrepoeg.

Wuolijoe õde Salme Murrik osales 1920. aastal Kominterni esindajana Suurbritannia Kommunistliku Partei asutamisel ning ka abiellus ühe selle asutaja, Rajani Palme Duttiga.

Looming

Oma teoseid kirjutas ta ka Juhani Tervapää ja Felix Tuli varjunime all. Wuolijoki oli Bertolt Brechti kaasautor komöödia "Härra Puntila ja tema sulane Matti" algvariandi loomisel.^[1] Tema loomingus on sageli esindatud tugevad naiskarakterid.

Isiklikku

Soome poliitik Erkki Tuomioja on Hella Wuolijoe lapselaps.

Teosed

• "Niskamäe noorperenaine"
• "Justiina"
• "Juuraku Hulda"
• "Näidendid". Tõlkinud Linda Viiding, järelsõna Oskar Kruus, Eesti Raamat, Tallinn 1984, 336 lk (sisaldab näidendid "Niskamäe noorperenaine", "Niskamäe Heta", "Niskamäe naised", "Niskamäe leib" ja "Mis nüüd, Niskamäe?")

Mälestuse jäädvustamine

2011. aastal tegi Juha Wuolijoki (Sulo Wuolijoe venna pojapojapoeg) temast filmi "Hella W".

Viited

Kirjandus

• August Annist, "Hella Vuolijoe noorpõlv ja eestikeelne toodang" – Looming 1960, nr 5, lk 769–789
• August Annist, "Hella Vuolijoe soomekeelsed näidendid" – Looming 1960, nr 10, lk 1563–1579
• Eesti kirjanduse ajalugu, III köide, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 455–472 (ülevaate autor Oskar Kruus) ja bibliograafia lk 482–483
• Hella Wuolijoe kiri Jaan Tõnissonile (20. 1. 1925; kommenteerinud Oskar Kruus) – Looming 1990, nr 5, lk 666–671
• Erkki Tuomioja, "Hella Wuolijoki kaasajooksiku ja rahusobitajana" – Looming 1997, nr 7, lk 949–956
• Oskar Kruus, "Hella Wuolijoki" (elulooraamat). Virgela, Tallinn 1999, 302 lk (sisaldab bibliograafiat)
• Vappu Tuomioja, "Sulo, Hella ja Vappuli. Mälestusi aastatelt 1911-1945". Tõlkinud Maire Jürima, Sinisukk 2000, 340 lk (kirjaniku tütre meenutused, sisaldavad rohkesti fotosid ja bibliograafiat)
• Erkki Tuomioja, "Õrnroosa: Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses". Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin, Varrak, Tallinn 2006

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hella Wuolijoki

Tsitaadid Vikitsitaatides: Hella Wuolijoki

• Elulugu ja looming
• Hella Wuolijoki Eesti biograafilises andmebaasis ISIK