Gaseeritud vesi ehk karboniseeritud vesi (nn mulliga vesi) on vesi, milles on lahustatud süsinikdioksiidi ning saadud niimoodi kihisev vesi, mis on suurema jao karastusjookide peamiseks komponendiks.
Vee gaseerimist süsinikdioksiidiga nimetatakse karboniseerimiseks. Karboniseerimisel tekib vees süsihape.
Gaseeritud jookide ajalugu on pikk: sajandeid on tehtud alkohoolseid jooke, mis kääritamisel karboniseerituks muutuvad. Gaseeritud vee leiutajaks arvatakse olevat Joseph Priestley. Priestley oli Inglismaalt pärit teadlane, poliitik, leiutaja ja keemik, kelle suurimad saavutused on hapniku kui gaasi avastamine (lisaks hapnikule on ta avastanud näiteks ka naerugaasi, vääveldioksiidi jpt), kustukummi leiutamine ning vee karboniseerimine.[1] Inglismaal Leedsis elades avastas ta kord pruulikojas, et kui vett avatud õllevaadi kohal kallata ühest anumast teise, siis vaadist tulev gaas muutis vee gaseerituks. Koos sellega avastas ta ka süsihappegaasi. Ta ehitas masina, mis koosnes torudest, generaatorist ja süsihappegaasi reguleerivast põiest.[2] Peale seda hakkasid ilmuma ka veel teised sarnased masinad ja paari aasta jooksul hakati tootma väga palju gaseeritud vett. Johann Jacob Schweppe loodud firma on üks vanimaid gaseeritud jookide tootjaid, kes oli juba 18. sajandil edukas ning tegutseb jõudsalt ka tänapäeval.[3]
Vee gaseerimise protsessi nimetatakse karboniseerimiseks. Karboniseerimine toimub siis, kui lisada veele süsihappegaasi (CO2). Süsihappegaas on peaaegu maitsetu ja lihtsasti kättesaadav gaas. Süsihappegaasi lahustatakse vees, selleks kasutatakse rõhku ja temperatuuri. Need faktorid mõjutavad lahustunud süsihappegaasi muutmist gaasiks, näiteks on kuulda kihisemist, kui gaseeritud joogi pudel avada.[4]
Mõned geoloogilised tingimused võivad tekitada looduslikult gaseeritud vett. Süsihappegaasi naturaalsed tekkepõhjused on näiteks kas orgaanilise aine (CO2) lagunemine, aine koostoime karbonaatidega, metamorfne lendumine või magmaatiline degaseerimine (vulkaaniline aktiivsus). Need protsessid on väga haruldased ja keemiliselt keerulised. Kui võrrelda looduslikult gaseeritud vett kunstlikult gaseeritud veega, leiab palju erinevusi. Looduslik süsinikdioksiid aitab eri mineraalidel vette paremini imenduda. Näitena saab tuua Gerolsteineri mineraalvee, mis on pärit Saksamaalt Eifeli piirkonnast. Sealne vulkaaniline tegevus rikastab vett mineraalidega ning vulkaanist pärit magma lisab sellele ka süsihappegaasi. Naturaalselt gaseeritud vee suureks murekohaks on selle pudelisse saamine. Vesi on tihti vaid õrnalt gaseeritud ning tuleb olla ettevaatlik, et teel leiukohast pudelisse gaseeritus ei kaoks. Selle probleemi üks lahendus on gaasi ja vee eraldi kaevandamine. Ained eraldatakse ning gaas lisatakse veele hiljem tagasi. Lõpuks on tegemist vee ja selle originaalse loodusliku gaasiga, mille karboniseeritust on tänu sellele protsessile pisut suurendatud.[5]
Gaseeritud vesi ja sellest koosnevad joogid on maailmas populaarsed. Kõige tuntumad on ilmselt karastusjoogid, mis koosnevad enamjaolt gaseeritud veest, millele on lisatud magusaineid, happeid, lõhna- ja maitseaineid, värv- ja säilitusaineid. Karastusjoogi happelisus tekitab keelele õrna kipitustunde ning annab joogile ka omapärase maitse. Jooki saab maitsestada nii looduslike kui ka sünteetiliste maitse- ja värvainetega. Looduslikud suhkrud lisavad joogile kaloreid, kuid kunstlikud magusained saavad lisada maitset ilma joogi kaloraalsust tõstmata. Joogile võib lisada ka muid aineid vastavalt soovile, näiteks kofeiini, mis mõjutab inimese seedesüsteemi ja parandab keskendumist.[6]
Gaseeritud vesi kogub populaarsust ka köögis, kus kasutatakse seda friteerimiseks. Lisades paneerimistaignale gaseeritud vett, tekitavad selle mullid taignasse väikseid õhutaskuid ja püüavad kinni väikeseid veepiisku. Kuumuse ja õli abil õhutaskud paisuvad ning need annavad lõpptootele kergema ja õhulisema tekstuuri. Kuid tuleb olla kiire ja kasutada külma ja just avatud gaseeritud vett, muidu kaotab vesi palju gaasi ja iga väike temperatuurimuutus vähendab taigna süsihappegaasisisaldust.[7]
Gaseeritud vee ja sellel põhinevate jookide mõju tervisele on uuritud selle leiutamisest saati. Karastusjookide suurimateks probleemideks on neis sisalduvad sünteetilised ained ja kõrge happelisuse tase. Karastusjookidel on ka väga suur suhkrusisaldus. Inimesed, kes joovad palju magusaid jooke, tarbivad rohkem kaloreid, kuna joogid annavad lisakaloreid, aga ei tekita täiskõhutunnet. Suurendatud kaloritarbimine võib viia ülekaalulisuseni. Karastusjookide joomine võib ka suurendada II tüüpi diabeedi, südamehaiguste ja muude krooniliste haiguste riski. Suhkrurohkete jookide tarbimist saab vähendada sünteetilisi magusaineid sisaldavate jookide abil, kus on kas vähem kaloreid või need üldse puuduvad. Kuid need on vaid ajutised lahendused, kuna alles uuritakse nende mõju kehakaalule, südame-veresoonkonna-ja muude krooniliste haiguste riskile.[8]
Ka tavaline gaseeritud vesi ei pruugi olla inimesele parim. Ka tavaline mullivesi võib rikkuda hambaid, sest on võrreldes puhta veega madalama pH-tasemega. Karboniseeritud joogid, sealhulgas vesi, on happelisema koostisega ning rikuvad hambaemaili. Eriti mõjutab see noori, kelle hambaemail ei ole veel täielikult välja arenenud. Kõike tuleks tarbida mõistuse piires ning toidukordade vahele juua tavalist, ilma gaasita vett.[9]
Kui kiiresti tarbida palju gaseeritud vett, võivad tekkida kõhupuhitus ja ebamugavustunne. Uuritud on ka gastroösofageaalse refluksi (GÖR) ja gaasiliste jookide seost. GÖR on maosisaldise tagasiheide söögitorusse, suhu või ninaneelu mitu korda päevas või nädalas ning võib esineda igas vanuses inimestel. Tihti toimub see imikueas ning kaob lapse suuremaks saamisel. Soovitatav on vältida gaseeritud jooke ja allergeene.[10] USA toidufarmakoloogia ja -teraapia ajakirjas on aga väidetud, et ei ole otseseid tõendeid, et gaseeritud joogid soodustavad või süvendavad GÖRi.[11] (Johnson jt 2010: 607-614)