Fraseologism on ühele keelele omane püsiväljend, muutumatu ja tõlkimatu sõnaühend, mille aluseks on metafoor või võrdlus.[1] Üldlevinud määratluse järgi koosneb fraseologism vähemalt kahest sõnast. Näiteks vihma valab nagu oa varrest, kleit nagu mustlase tulekahju, läks nagu keravälk. [2]
Fraseologismid on:
Fraseoloogia on universaalne keelenähtus, mis esineb kõigis keeltes. Fraseologismide hulk ei ole lõpmatu, arvatakse, et neid ei ole palju üle 10 000. Oma päritolult võib fraseologism olla algupärane või laenuline, sh ka tõlkeline ja vahendajakeele kaudu tulnud. Eesti keeles on näiteks suur hulk väljendeid piiblist ning saksa ja ka vene keelest. [5].
Folkloristikas räägitakse kõnekäändudest ning keeleteaduses fraseologismidest, mõlema puhul peetakse silmas mitmesõnalist tarindit, mis võib, kuid ei pruugi olla süntaktiline tervik.[6] Idioomid moodustavad fraseologismidest suurima rühma. „Eesti keele käsiraamatu“ järgi (2007:679) on idioom fraseologismi liik, mis on tähenduslikult kokkusulanud liikmetega püsiühend, mille kogutähendus ei tulene ühendit moodustavate sõnade tähenduste summast. Näiteks südant puistama. Südant (laiali) puistata (maapinnale) ei saa, sellel tegevusel puudub tähendus. Õpetus fraseologismidest on fraseoloogia. Sama mõiste (fraseoloogia) tähendab ka fraseologismide kogumit ehk teatavale keelele või kasutajaskonnale omaseid väljendeid või keelekasutust [7]