Frankokraatia (kreeka Φραγκοκρατία) ehk Latinokraatia (kreeka Λατινοκρατία); Veneetsia võimu all olnud Kreeka alade puhul ka Venetokraatia (Βενετοκρατία (Venetokratia) või Ενετοκρατία (Enetokratia)) on Neljandale ristisõjale järgnenud periood Kreeka ajaloos, mil peamiselt prantsuse ja itaalia päritolu ristisõdijad jagasid Bütsantsi mitmeks väiksemaks riigiks (Partitio terrarum imperii Romaniae).
Perioodi nimetus tuleb asjaolust, et õigeusklikud kreeklased kutsusid lääneeurooplasi halvustavalt frankideks[1]. Perioodi kestus eri piirkondades oli tollaste ebastabiilsete poliitiliste olude tõttu väga erinev. Kui Joonia saared ja mõned üksikud kindlustused välja arvata, kestis Frankokraatia Kreekas Osmanite vallutuseni (14.–16. sajand).
Frankokraatia perioodil tekkinud riigid olid viimased ristisõdijate riigid Levandis.[2]
Frankide ja ladinlaste riigid ja valdused
Ateena akropol 1872. aastal. Akropoli kasutati keskajal Ateena hertsogi residentsina ning selle kindlustusi täiendati. Pildil on nähtav ka keskaegne Frangi torn, mis lammutati 1874. aastal
Ladina keisririik (1204–1261), mille pealinn asus Konstantinoopolis ja, mis hõlmas Traakia ja Bitüünia. Nimeliselt oli Ladina keisririik teist Bütsantsi aladele tekkinud riigikeste süserään. Riigi territoorium vähenes järk-järgult, kuni järgi jäi vaid pealinna lähiümbrus. Sellegi vallutasid 1261. aastal Nikaia keisririigi väed.[3]
Thessaloníki kuningriik (1205–1224), hõlmas Makedoonia ja Tessaalia. Kuningriigi vallutas Epeirose despoot[4].
Ahhaia vürstiriik (1205–1432), hõlmas Peloponnesose poolsaare. Vürstiriik kujunes võimsaimaks ristisõdijate riigiks ja säilis ka pärast Ladina keisririigi hävimist. Vürstiriigi peamiseks rivaaliks kujunes Morea despootkond, mis vallutas lõpuks vürstiriigi.
Ateena hertsogkond (1205–1458), mille pealinnadeks olid Ateena ja Teeba ning, mis hõlmas Atika, Boiootia ja Lõuna-Tessaalia. 1311. aastal vallutas hertsogkonna Katalaani Kompaani[5] ja 1388. aastal omandas selle Firenzest pärit Acciaiuoli suguvõsa, kes valdas seda Türgi vallutuseni 1456. aastal[6].
Náxose hertsogkond (ka Saarestiku hertsogkond; 1205–1579), hertsogkonna asutas veneetslane Marco I Sanudo[4] ja tema suguvõsale kuulus hertsogkond 1383. aastani, mil see läks Crispode suguvõsale. Hertsogkonnast sai 1537. aastal Türgi vasall ja 1579. annekteeris Türgi hertsogkonna lõplikult.
Bodonitsa markkrahvkond (1204–1414), loodi Thessaloníki kuningriigi vasallriigina, kuid hiljem läks Ahhaia vürstiriigi võimu alla. 1335. aastal omandas markkrahvkonna Veneetsia päritolu Giorgi suguvõsa ja valitses 1414. aastani, mil türklased riigi vallutasid.
Salona krahvkond (1205–1410), mille keskuseks oli Salona (Amfissa), rajati samuti Thessaloníki kuningriigi vasallriigina ja langes samuti Ahhaia võimu alla. 14. sajandil valitsesid riiki katalaanid ja navarralased. 1403. aastal ostsid krahvkonna Hospitaliidid ja 1410 vallutasid selle türklased.
Negroponte despootkond (1205–1470), hõlmas Negroponte (Euboia) saare. Despootkond oli jagatud kolmeks parunkonnas, millest igatühte valitses kaks parunit. Selline jagunemine andis Veneetsiale soodsa võimaluse oma mõju suurendada ja 1390. aastaks oligi riigike langenud nende võimu alla. Veneetsiale kuulus saar kuni türklaste vallutuseni 1470. aastal.
Kefalloniá ja Zákynthose pfaltskrahvkond (1185–1479), hõlmas Kefalloniá, Zákynthose saare, Ithaka ja alates umbes 1300. aastast ka Lefkáda saare. Pfaltskrahvkond loodi Sitsiilia kuningriigi vasallina ja aastail 1195–1335 valitsesid seda Orsinid, nende järel Anjou dünastia ja alates 1357. aastast Tocco suguvõsa. Pfaltskrahvkond jagati 1479. aastal Veneetsia ja Türgi vahel.
Límnos moodustas Ladina keisririigi lääni, mida valdas Veneetsia päritolu Navigajoso suguvõsa 1207. aastast kuni Bütsantsi vallutuseni 1278. aastal. Lääni valdajad kandsid Ladina keisririigi suurhertsogi (megadux) tiitlit.
Gattilusi perekonna läänid, mida nad nominaalselt valitsesid Bütsantsile alluvate isandate (arhontidena). 1355–1462 kuulus neile Lesbos, hiljem ka Límnos, Thásos (1414–1462), Samothraki (1355–1457) ning Traakia linn Ainos (1376–1456).
Chíose despootkond (hõlmas ka Samose), mis kuulus 1304–1330 Zaccari suguvõsale ja 1346–1566 ettevõttele Maona di Chio e di Focea.
Veneetsia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle Stato da Màrist. Veneetsia säilitas osa valdusi kuni oma eksistentsi lõpuni 1797. aastal.
Kreeta (Candia kuningriik või Candia hertsogkond: 1211–1669) oli Veneetsia olulisemaid ülemereprovintse. Hoolimata kreeka elanikkonna sagedastest ülestõusudest, kuulus saar Veneetsiale 1669. aastani, mil Türgi vallutas selle Kreeta sõja käigus.
Korfu (1207–1214 ja 1386–1797) vallutasid veneetslased genovalastelt peagi pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda mõne aasta pärast Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar Sitsiilia kuningriigile, misjärel Veneetsia taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.
Zákynthos (1479–1797) oli algselt samuti pfaltskrahvkonna osa, kuid 1479. aastal omandasid selle veneetslased.
Kefalloniá ja Ithaka (1500–1797) olid samuti pfaltskrahvkonna osad 1479. aasta Türgi vallutuseni, kuid 1500. aasta detsembris vallutas saared Veneetsia.[8]
Návplio (1388–1540) omandasid veneetslased Argose ja Návplio isandkonna ostuga 1388. aastal[10] ja valdasid seda 1540. aastani, mil see langes türklastele[11].
Argos (1394–1462) omandati samal moel kui Návplio, kuid Morea despootkond hõivas selle ja andis Veneetsiale üle alles 1394. aasta juuni. 1462 langes Argos türklastele[12].
Ateena (1394–1402) omandati Nerio I Acciaioli pärijatelt, kuid 1402–1403 kaotati see Acciaoli sohipojale.[13]
Párga (1401–1797), Epeirose sadamalinn, omandati 1401. aastal ja see kuulus Korfu haldusalasse kuni vabariigi lõpuni 1797. aastal.[9]
Lepanto (ehk Návpaktos; 1407–1540) vallutati ajutiselt 1390. aastal. 1394. aastal pakkusid selle elanikud end vabatahtlikult Veneetsiale, kuid pakkumist ei võetud vastu. 1407. aastal müüs sadamalinna albaanlasest valitseja Pali Shpata selle Veneetsiale[14][15]. 1540. aastal vallutasid linna türklased[11].
Pátrat rentis Veneetsia aastail 1408–1413 ja 1417–1419 1000 tukati eest aastas Pátra peapiiskopilt, kes lootis sedasi tõrjuda Türgi ja Bütsantsi ohtu linnale.[16][17]
Monemvasiá, Bütsantsi valdus, mis keisririigi lõppedes jäi türklaste poolt vallutama ja end Veneetsia võimu alla andis. 1540. aastal langes siiski türklastele.[18]
Peter Lock "The Franks in the Aegean: 1204-1500". Routledge, 1995
Dimitris Tziovas "Re-Imagining the Past: Antiquity and Modern Greek Culture". Oxford University Press, 2007
John Van Antwerp Fine "The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest". University of Michigan Press, 1994
William Miller "The Latins in the Levant, a History of Frankish Greece (1204–1566)". E.P. Dutton and Company, New York 1908
Peter Topping "The Morea, 1364–1460", kogumikus "A History of the Crusades, Volume III: The fourteenth and fifteenth centuries". Wisconsin University Press, 1975
