Finantsrisk on võimalus või oht, et mõni tegevus või sündmus mõjutab ettevõtte majanduslikku seisundit ebasoodsalt.[1] Riskid on omased igale toimivale ettevõttele, kuid eduka riskijuhtimise korral on võimalik potentsiaalseid ohte kontrollida ja hajutada ning tänu sellele minimeerida kapitali kahjumit.
Riskijuhtimine sai majanduses alguse 1730. aastal, kui Jaapanis sõlmiti esimesed kahepoolsed lepingud riisi hinna kohta, et hajutada võimalust varast ilma jääda. Tänapäeval teatakse neid futuurlepingutena. Futuurlepingud annavad õiguse ja kohustuse osta või müüa mõnda alusvara kokkulepitud ajal, hinnaga ja kohas.[2] Finantsteooria algust seostatakse aga prantsuse matemaatiku Louis Bachelier’ga, kes analüüsis 1900. aastal Browni liikumise teooria mõju raha liikumisel.[3]
Riskijuhtimist hakati põhjalikult uurima pärast teist maailmasõda. Modernse riskijuhtimise algus jääb ajavahemikku 1955–1964. Kuigi finantsriski kui nähtust tol ajal ei tuntud, oli riskijuhtimise peamine eesmärk siiski kindlustada ja kaitsta nii üksikisikuid kui ka ettevõtteid ebakindla turuseisu vastu. 1950. aastate keskel võeti kasutusele tavapäraste kindlustusvahendite alternatiivsed variandid, kui selgus, et kindlustussummad ei kaitsenud ettevõtteid ebasoodsate olukordade eest, lisaks olid need kulukad ja ebapiisavad. 1960. aastatel kujunesid välja esmased riskiennetusvahendid, millega kaitsti vara potentsiaalsete majandusohtude eest. Ettevaatusabinõuna hakkasid ettevõtted looma näiteks reservfonde.[3]
1970. aastatel võeti finantssektoris kasutusele derivatiivid ehk tuletisväärtpaberid, et hallata ja juhtida nii kindlustatavaid kui ka mittekindlustatavaid riske. 1980-ndatel tugevnes see tendents veelgi ning sellised finantsinstitutsioonid nagu pangad ja kindlustusfirmad tõhustasid turu- ja krediidiriskijuhtimise osakaalu aktiivselt. 1990-ndatel lisandus riskide hulka ka tegevus- ja likviidsusrisk. Finantsriskide juhtimisest sai ettevõtete peamine riskimääramisviis.[3]
1980-ndate lõpus häiris USA investeerimispanku väärtpaberihinna suur kõikumine ning seetõttu tuli senisest tõhusamalt leida uusi finantsriski maandamise meetodeid. USA juhtiv finants- ja pangaettevõte JP Morgan töötas välja kaks riskihindamismudelit: RiskMetricsi tururiski jaoks ja CreditMetricsi krediidiriski jaoks. RiskMetricsi kõige populaarsemaks meetodiks kujunes Value-at-Risk (VaR), mis seisneb suurimas väärtuses, mille kaotust saab üks ettevõte endale kindla aja jooksul lubada.[3] CreditMetricsi meetodit saab kasutada näiteks siis, kui tahetakse välja arvutada eeldatava kaotuse väärtust.[6]
Põhilised riskikontrollimeetodid on järgmised.[7]
Eestis reguleerib sihtasutuse puhul finantsriske ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse (ETS) § 10 lõike 4 alusel kehtestatud määrus, millega on kindlaks määratud rahaliste vahendite haldamisega seonduvate finantsriskide juhtimise põhimõtted ja üldised piirangud.[9]
Riskiprofiil kujuneb tänapäeval subjektiivsete ja objektiivsete tegurite koosmõjul, võimaldades teha kas positiivseid või negatiivseid otsuseid. Eelistatud on objektiivsete tegurite mõõtmist, sest neid on lihtsam omavahel võrrelda ja need annavad konstantseid tulemusi. Mõned objektiivsed tegurid, mida mõõdetakse, on näiteks (leibkonna) sissetulek, kindlustuspoliiside olemasolu ning varasemad kogemused finantskohustuste täitmisel. Kuna finantsanalüütikud on märganud, et riskide hindamine on seotud emotsioonide ja suhtumisega, on viimastel aastatel kaasatud otsustusprotsessi ka psühholooge. Arvestama on hakatud võimalikku psühholoogilist profiili, mis on seotud subjektiivsete teguritega. Subjektiivseks teguriks saab pidada riskimäära hindamist. Hinnang antakse tihti küsimustikuga ning see on mõeldud olemasoleva objektiivse hinnangu täienduseks.[10]
Mitmed Põhja-Ameerika ettevõtted kasutavad finantsriski määramiseks subjektiivse mõõdiku küsimustikke. Riskimäära kohta käivate küsimuste põhjal saab eristada järgmisi kategooriaid.[10]
Lisaks on finantsettevõtetel välja töötatud hulk vahendeid, mis võimaldavad hinnata kliendi riskimäära kvantitatiivselt. Sageli pakuvad need aga üksnes lähtekohta üksikasjalikumateks kliendi ja finantsnõustaja aruteludeks, võimaldades mitmesuguseid tõlgendusi. Lõpliku otsuse teeb ikkagi finantsnõustaja, kes võib soovitada suure riskitaluvuse profiiliga kliendile soovitust väiksema riskiga finantstoodet või -lahendust.[10]
Finantsettevõtetel puuduvad profiili määramiseks ühtsed aluspõhimõtted, eriti kui ettevõte lähtub peale objektiivsete tegurite ka subjektiivsetest teguritest. See raskendab info jagamist eri asutuste ja osaliste vahel ning profiili määramiseks kasutatavate vahendite võrdlust.[10]
Subjektiivsete tegurite küsimustikel puudub sageli teaduslik taust, mistõttu ei saa küsimustiku korrektsuses kindel olla. Seetõttu on enamik ettevõtteid lähenenud probleemile järk-järgult, täiendades küsimustikke oma igapäevatöö käigus.[10]