Faktooring on tehing, milles antakse ostjate tasumata müügiarved edasi finantsettevõttele, kes maksab müüjale teenustasu eest arve täissummas välja.[1] Faktooring aitab ettevõtetel oma tegevust rahastada ehk tavapäraselt on faktooring müüja käibekapitali finantseerimise vorm.[2]
Ärinduses on ettevõtete arvete tasumise maksetähtajad enamasti 30–60 päeva, mõnel juhul 90 või 120 päeva. See tähendab, et ostjal on arve tasumiseks aega mitu kuud, mistõttu võib müüja vajada igapäevase tegevuse rahastamiseks muid vahendeid. Faktooring pakub ettevõtetele võimaluse anda oma tasumata müügiarved finantsettevõttele ehk faktorile, kes tasub arve summa teenustasu eest kohe.[1]
Faktoorimine on eriti vajalik väikeettevõttele, näiteks juhul, kui saabub suurem tellimus. Kui arve maksetähtaeg ostja jaoks oleks 60 päeva, aga ettevõte vajaks seda raha varem, et tootmise jätkamiseks materjali osta või palkasid maksta, saabki seda teha müügiarvete loovutamise teel. Samuti sobib faktooringuteenus ettevõttele, kelle käibevarast moodustavad suure osa ostjatelt laekuvad arved, mis tähendab, et paberil on raha justkui olemas, tegelikult pole aga summat müüjale veel edastatud. Faktooring on tarvilik ka ettevõtetele, kellel ei ole võimalik võtta laenu näiteks tagatise puudumise tõttu. Faktooringfinantseerimine on sobilik ka suurte projektide korral või ettevõtetele, kelle jaoks on oluline konkurentsieelis, mille ta saavutab klientidele pikemate maksetähtaegade pakkumisega.[1][2]
Faktooringu tagatiseks on tavaliselt nõue ostja vastu ehk müügiarve, regressiga faktooringu puhul ka müüja vastu suunatud regressiõigus. Faktor saab nõuda müüjalt aga lisatagatist, milleks võib olla kinnispant ehk hüpoteek, vallaspant, garantiikiri või käendus.[2][3]
Faktooringusarnane teenus on arvete ost – see on lihtsam ja paindlikum ning tavaliselt kasutatakse seda üksikute suuremate arvete finantseerimiseks. Faktooringu puhul ei maksta tavaliselt kinni ainult ühte arvet, vaid sõlmitakse kokkulepe kõigi konkreetse(te) ostja(te) arvete finantseerimiseks. Samas ei pea ettevõte enamasti faktoorima kõiki oma arveid, vaid saab valida välja kindlad ostjad. Arvete ost võimaldab aga valida, millal ja milliseid arveid soovitakse finantseerida. Samuti ei tohi faktooringut segi ajada inkassoga, sest faktooringu puhul ei ole tegu arvete võlgade väljanõudmisega. Faktooringfinantseerimise aluseks on tasumata müügiarved, mille maksetähtaeg pole veel saabunud.[1][4][5]
Faktooring on tavaliselt täisteenus, mis võib hõlmata
Faktooringut ei saa asutada omavahel seotud pooled, nagu ema- ja tütarettevõtted.[3]
Faktooringulepinguga lepitakse kokku mitmes tingimuses, mis olenevad tehingu valuutast, müüja finantsolukorrast ning tehingu riskantsusest.[3]
Avansimäär on osa arvest, mille ulatuses faktor arveid finantseerib. Tavaliselt on faktooringuavansi määr vahemikus 65–90% müügiarve nominaalväärtusest, kuid see võib olla ka 50–100%. Üldjuhul arvestatakse see pärast faktooringuintressi ja komisjonitasu maha arvamist arve summast. Avansimäär näitab, kui suure osa arvest faktor müüjale kohe maksab. Määra suurus sõltub nii arve suurusest, kui ka ajast, mis jääb arve esitamise ja maksetähtaja vahele. Näiteks kui avansimäär on 80% ja arve summa 1000 €, siis faktor annab müüjale 800 €.[2][11]
Faktooringureserv on osa arve summast, mille faktor kannab müüja arvele vaid juhul, kui ostja on faktorile arve õigeks ajaks tasunud. See on vajalik faktorile krediidiriski vähendamiseks, sest probleemide tekkimisel ostjaga jätab ta selle osa endale.[2]
Lepingu limiit on rahasumma, mille ulatuses faktor müüjale arveid finantseerib. Selle summa, mille ulatuses on võimalik lepingus nimetatud ostjatelt laekumata arveid esitada. Tuleb tähele panna, et kui müüja on juba faktorile lepingu limiidi ulatuses arveid edastanud, peab uued arved enamasti siiski faktorile edastama, ent neid finantseeritakse alles limiidi vabanemisel. Limiit vabaneb, kui esitatud arve alusel laekub summa.[11]
Faktor soovib saada tulu nii arvete finantseerimise kui ka muude võimalike kaasnevate teenuste eest. Tavaliselt on faktori tuludeks lepingu- ja komisjonitasu ning intressitulu.[2] Samas on finantsettevõtteid, kellele tuleb maksta vaid faktooringutasu, mis moodustab mingi protsendi arve kogusummast.[3]
Faktooringu lepingutasu on ühekordne tulu, mis makstakse faktorile lepingu sõlmimisel. Enamasti on lepingutasu osakaal lepingu limiidist või kindel summa.[7][8]
Faktooringuintress on tasu faktorile arvete finantseerimise ehk avansi andmise eest. Intressi arvestatakse selle aja eest, mis jääb müüjale faktooringuavansi kandmise ja arve tasumise vahele.[2] Intressimäära suurus sõltub müüja finantsseisust, tehingu riskitasemest ja valuutast.[7][8]
Komisjonitasu ehk arve käitlustasu on kas kindel summa või osa arve summast (tavaliselt 0,1–1,5%). Komisjonitasu võetakse kõikidelt faktorile esitatud müügiarvetelt, seega tuleb maksta seda ka juhul, kui arvet et aktsepteerita. Arve käitlustasu vähendab müüjale väljamakstavat faktooringuavanssi. Komisjoni summa sõltub nii tegevusharust ja müügimahust kui ka kuludest, mida faktor teeb arvete läbivaatamisel, kontrollimisel ja muudel tehinguga seotud juhtudel.[2][7]
Faktooringul on kolm osapoolt: kauba või teenuse müüja, selle teenuse või kauba ostja ning finantsettevõte ehk faktor, kellele kauba müüja arve loovutab. Tavaliselt koosneb faktooringfinantseerimise protsess järgmistest etappidest.
Esimene ja teine etapp toimuvad vaid faktooringulepingu sõlmimisel, kus lepitakse kokku ka muud tingimused. Faktooringuprotsessi etapid 3–8 toimuvad iga päev.
Faktooringuteenuse kasutamisega ettevõttes kaasnevad tänu raha kiiremale liikumisele ja täisteenusele mitmed eelised:
Tänu nimetatud eelistele on võimalik ettevõttel keskenduda oma põhitegevusele, mis loob aluse müügikäibe kasvuks.
((netiviide))
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
((netiviide))
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
((netiviide))
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
((netiviide))
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)