![]() Kanderakett Energija ja kosmoselennuk Buran | |
Organisatsioon | NPO Energija ja NPO Molnia |
---|---|
Stardikompleks | Baikonuri kosmodroom |
Mass | 2400 tonni |
Energija-Buran oli Nõukogude Liidu 1976.–1993. aasta kosmoseprogrammi orbitaaltranspordisüsteem, mis koosnes taaskasutatavast kosmoselennukist Buran (vene keeles Буран 'lumetorm') ja kanderaketist Energija (vene keeles Энергия). Välise disaini poolest sarnanes see Ameerika Ühendriikides loodud süsteemiga Space Shuttle, kuid tehniliselt erines märkimisväärselt.[1] Buran võimaldanuks läkitada Maa-lähedasele orbiidile kuni 10 kosmonauti ja kuni 30 tonni kasulikku lasti.[2] Kosmoselennuk sooritas vaid üheainsa mehitamata kosmoselennu ja jäi ainukeseks kosmoses käinud Nõukogude Liidus toodetud taaskasutatavaks kosmosesõidukiks. Burani kosmoseprogramm tühistati aastal 1993, Nõukogude Liidu lagunemise järel.
Energija-Buran ei olnud Nõukogude Liidu esimene kosmoseprogramm, mille raames arendati taaskasutatavat kosmoselennukit. Selline eesmärk püstitati juba 1965. aastal ning juba järgmisel aastal algasid arendustööd. Kosmoselennuki nimeks oli Spiral ja see koosnes kiirenduslennukist ning kosmoselennukist.[3] Kiirenduslennuk oli kosmoselennuki kandjaks ning arendas stardil kiirust kuni 6000 km/h. Kosmoselennuk mahutas ühte pilooti ja mitu kosmos-kosmos tüüpi raketti ning kujutas endast orbitaalhävitajat. 1978. aastaks, kui programm suleti, oli valminud 3 kosmoselennuki katseeksemplari.[3]
1976. aastal avati programm Energija-Buran ja loodi teaduslik-tööstuslik ühing Molnia.[4] Burani peakonstruktor oli Gleb Lozino-Lozinski. 1980. aastal alustati kosmoselennuk Burani katseeksemplaride tootmist.[5] 1982. aastal valmistati neljas süsteemi Spiral kosmoselennuk, mis tegi orbitaallennu ning atmosfääri sisenedes katsetati sellel soojuskaitset tulevase Burani jaoks.[5] 1984. aastaks oli valmis esimene atmosfäärilendudeks mõeldud eksemplar OK-GLI ehk toode 0.02.[5] 1985. aasta lõpus toimetati Baikonuri kosmodroomile toode 1.01, mis oli esimene kosmoselendudeks mõeldud eksemplar.[5] 15. mail 1987 toimus kanderaketi Energija esimene lend, millega viidi orbiidile Polus (orbitaaljaama Skif makett, 77 tonni).[5]
15. novembril 1988 toimus süsteemi Energija-Buran esimene lend, mis oli mehitamata ja täielikult automaatne. Lennu käigus tehti kaks tiiru ümber maa. Lennu kogukestus oli 206 minutit.
1989. aastal paigaldati toode 1.01 lennuki Antonov An-225 kerele ja lennati Le Bourget lennunäitusel. Järgmisel aastal programm peatati ja 1993. aastal programm suleti. Orbitaallennu teinud Buran hävis 12. mail 2002 Baikonuri kosmodroomil, kui koostehalli katus varises tormis.
Burani loomisel peeti silmas ainult sõjalisi ülesandeid.
Buran lennu kestuseks planeeriti 206 minutit, millega pidi saama tehtud kaks tiiru ümber Maa. Kosmoselennuki lastiruumi paigaldati lisaseadmete plokk (7,2 tonni), mis sisaldas telemeetriaseadmeid ja lisatoidet ning ühtlasi oli ka heaks koormuseks. Esimene lend pidi toimuma 29. oktoobril 1988, kuid 51 sekundit enne starti see katkestati. Lend lükati edasi 15. novembrile 1988.[8] Järgnev tsüklogramm annab põhjaliku ülevaate toimunud lennust.
5.00 tuli tormihoiatus: tuul kuni 20 m/s ja udu nähtavusega 600–1000 meetrit. Kanderaketi korpusel oli 1–2 mm paksune jääkiht. Pärast lühikest nõupidamist otsustati starti mitte katkestada ja tehti muudatused lennuprogrammi.
5.50 lülitati Energija-Buran tarkvaralisele juhtimisele ning 1 minut 16 sekundit enne starti autonoomsele elektritoitele.
6.00.00 toimus start ja 6.00.01.25 registreeriti viimaste kommunikatsioonide lahtiühendamine, selleks ajaks oli transpordisüsteemi kõrgus 20 cm.
6.02.85 eemaldusid null astme kiirendiplokid, kõrgus 53 km, kiirus 1,8 km/s.
6.07.47.80 lülituvad välja esimese astme mootorid ja 06.08.02.80 eemaldus kosmoselennuk kanderaketist, kõrgus 115 km, orbiit −11,2/154,2 km.
06.11.28 lülitusid sisse peamootorid kiirendamiseks, kestus 67 sekundit, impulss 66,7 m/s, orbiit 114/256 km.
06.46.07 lülitusid sisse peamootorid kiirendamiseks, kestus 40 sekundit, impulss 41,7 m/s.
06.46.48 Buran jõudis orbiidile 263/251 km, 51,64°, periood 89,45 minutit.
08.20.07 lülituvad sisse peamootorid pidurdamiseks, kestus 158 sekundit, impulss 162,4 m/s.
08.48:11 ründenurk 38,3°, kõrgus 120 km.
08.51.09 sisenemine atmosfääri, kõrgus 100 km, kiirus 27 330 km/h, algas aerodünaamiline pidurdamine, vahemaa maandumiskompleksini 8270 km.
08.53 90 km kõrgusel katkes side 18 minutiks plasma tekke tagajärjel.
09.11 taastus side maandumiskompleksiga, kõrgus 50 km, kiirus üle 12 300 km/h, maandumiskompleksini 550 km, registreeriti maksimaalsed temperatuurid esiotsas 907 °C ja tiivaservades 924 °C.
09.19 20 km kõrgusel tegi Buran kagust maandumise asemel ootamatu järsu manöövri vasakule, mille järel pöörates tagasi mööda paremat ringjoont alustas maandumist kirdest.
09.24.42 maandumisraja puudutus, kiirus 263 km/h.
09.25.24 täielik peatus, maandumisrajal läbitud 1620 meetrit, kõrvalekalle maandumisraja keskjoonest ainult 5 meetrit vasakule![9]
Vändra tootmiskoondises Mistra toodeti kosmoselennukile Buran tulekindlast mineraalsest vildisarnasest materjalist alus(basaltriie), mille külge liimiti keraamilised termokaitseplaadid. Materjal sisaldas räniühenditest kiudu ja materjalile esitatud põhinõue oli kuumenemisel mittepaisumine. Tänu sellele kaotati esimesel lennul alla kümne termokaitseplaadi, samal ajal kui Space Shuttle'il kaotati neid kümnete kaupa.[10]
Eesti NSV osalusest on täpsemalt juttu selles Tartu Tähetorni loengus: https://www.uttv.ee/naita?id=18552 alates 18:47