Elekterkrampravi ehk elekteršokiravi ehk elekterimpulssravi või elekter-konvulsioonravi (lühend EKR, inglise keeles Electroconvulsive therapy, lühendatult ECT, kõnekeeles elektrišokk) on psüühikahäirete ravis kasutatav meetod.[1][2]
Elekterkrampravi võeti skisofreenia ravimeetodina laialdaselt kasutusele 1930. aastatel. Krampravi aluseks oli arvamus, et epilepsia ja skisofreenia välistavad teineteist (Ladislas Meduna). Algselt indutseeriti krampe keemiliste ühenditega (korasool) ja hiljem juba elektrivooluga. Elektrivoolu kasutamine võimaldab krampi täpsemalt doseerida. Ravi käigus lastakse patsiendile pea külge kinnitatud elektroodidesse elektrivool. Sõltuvalt metoodikast võib voolutugevus olla 10 mA – 1,6 A ja pinge 70–450 V. Kuigi EKR-i toimepõhimõtted pole täpselt selged, arvatakse, et ülevool käivitab bioloogilised mehhanismid, mis tasakaalustavad neuronaalset aktiivsust.
EKR-i kasutatakse juhtudel, kus tavalised ravimeetodid ei toimi või vajatakse kiiret tulemust. Patsiendi raviks sobivuse üle otsustab psühhiaater.[2] Peamised näidustused on skisofreenia, bipolaarne meeleoluhäire, sügav depressioon jms.[2] Depressiooniravis on see tõhus kuni 80% ravitud patsientide puhul.[3]
Algselt kasutati elekterkrampravis meetodeid, mis põhjustasid patsientidele olulisi füüsilisi kahjustusi, näiteks luude murdumist ja hammaste purunemist. Krambihooga kaasnesid märkimisväärsed valud ja ebamugavustunne. Hiljem võeti elekteršokiravis kasutusele keemilised vahendid lihaste lõdvestamiseks. Tänapäeval toimub EKR narkoosis, lihasrelaksantidega EEG kontrolli all ja selliseid soovimatuid kõrvalnähte ei esine. Peamised võimalikud kõrvalnähud on: