Eesti mullastik on Eesti alal kujunenud ja talle omapärased mullad.
Eesti praeguste muldade areng algas pärast viimast jääaega esimeste taimede ilmumisega.
Eesti mullastik on suhteliselt mitmekesine. See on tingitud muutlikust pinnamoest, aastaaegade vaheldumisest, vee-oludest jne.
Eesti muldade lähtekivim on kohalikud aluspõhjakivimid ja pinnakattesetted[1]. Eesti alal saab eristada viit aluspõhjakivimit. Need on Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu kivimid.
Eesti muldi on aja jooksul mitmeti käsitletud ja liigitatud. 20. sajandil on suure panuse Eesti mullastiku uurimisse andnud teiste seas Loit Reintam, Rein Kask, Alfred Lillema, Osvald Hallik, Arnold Piho.
Nende käsitletud muldade süstemaatikast on kokkuvõtliku nimestiku (nn jätkunimestik) koostanud Rein Kask (1988)[2]. Artikli järgnevas sektsioonis antakse sellest ülevaade.
Nimestik käsitleb mullatüüpe, alltüüpe ja variante. Välja toomata on väiksemad üksused – mullaliigid.
Tüüp: kamar-karbonaatmullad (looduslikud)
Tüüp: kamarmullad
Tüüp: leetmullad
Tüüp: soostunud kamarmullad
Tüüp: soostunud leetmullad
Alltüüpide grupp: soostunud leedemullad
Alltüüpide grupp: soostunud kamar-leetmullad
Soostunud kamar-leetmuldade kõikide alltüüpide variandid:
Tüüpide grupp: soomullad
Tüüp: madalsoomullad
Tüüp: rabamullad
Tüüpide grupp: lammimullad ehk alluviaalmullad
Tüüp: lammi-kamarmullad ehk kamar-alluviaalmullad
Tüüp: lammi-kamar-gleimullad ehk kamar-glei-alluviaalmullad
Tüüp: turvasjad lammimullad ehk turvasjad alluviaalmullad
Tüüp: mudajad lammimullad ehk mudajad alluviaalmullad
Tüüp: lammisoomullad
Tüüpide grupp: rannavööndimullad
Tüüp: veealused mullad
Tüüp: rannamullad ehk maršimullad
Grupp: erosioonist mõjutatud mullad
A: erodeeritud mullad
B: deluviaalsed mullad
C: deluviaalmullad
Grupp: tehnogeensed mullad