1. jaoskond, jaoskonna ülem Vadim Jefremov (1984–1985)[8], Lemmik Lehtmets[5]
2. jaoskond
3. jaoskond
4. jaoskond, jaoskonna ülem Jefim Tšernjak
5. jaoskond
6. jaoskond
7. jaoskond, jaoskonna ülem Vladimir Västrik (10.1978–01.1982)[3],Juri Lahtikov[9]
jaoskonna ülem Boris Naboka [10], jaoskonna ülem (1975–1977) Vjatšeslav Trapeznikov[2], jaoskonna ülem 1985–1990 Oleg Tsõpun[11]
Täpsed andmed Eesti NSV RJK 2. osakonna struktuurist puuduvad, kuid kopeeris NSVL RJK Teisele peavalitsus ülesehitust.
Organisatsioon
1941, ENSV RJRK
1941. aastal moodustatud Eesti NSV RJRKi3. (vastuluure)osakond kontrollis välismaiseid luureteenistusi ja muuseas tegutses agaralt toimunud sakslaste ümberasumise (Umsiedlung) puhul, jälitades kõiki, kes olid avaldanud sellekohast soovi lahkuda Eestist.
3. (vastuluure)osakonna ülem riiklikku julgeoleku leitnant Nikolai Mihhailov, osakonnaülema asetäitjaks oli Venemaa eestlane (rahvuselt hant) Rudolf James(1897-1941)
3. (vastuluure)osakonna 1. jaoskond, ülem riiklikku julgeoleku nooremleitnant Aleksandr Vasjukov (1915–1941);
3. (vastuluure)osakonna 2. jaoskond, ülem riiklikku julgeoleku vanemleitnant Suhhanov[12];
1944–1946, ENSV RJRK
ENSV RJRK 2. osakond – võitlus nõukogudevastase elemendiga ja võõrluurete agentuuriga[13],
ENSV RJRK 2. osakonna ülem: Boriss Nazarov (1902–1974) 1944–1946;
2. osakonna ülema asetäitja: Viktor Tamm.
2. osakonna 1. jaoskond
2. osakonna 2. jaoskond – operatiivvolinik, vanemoperatiivvolinik (1956–12.1985) Jaan Männiste (sünd 14.03.1930 Eesti, Pärnu)
2. osakonna 3. jaoskond
2. osakonna 4. jaoskond
2. osakonna 5. jaoskond, 1946. aastal reorganiseeriti ENSV RJM 4. osakonnaks "riiklike kurjategijate tagaotsimine",
2. osakonna 6. jaoskond, 1945. aastal reorganiseeriti ENSV RJM B osakonnaks(operatiivtehnika kasutamine, daktüloskoopia- ja dokumendiekspertiisid, ja kuni 1950. aastani ka raadiomängude läbiviimisega välisluuretega
2. osakonna 7. jaoskond
2. osakonna 8. jaoskond, hiljem reorganiseeriti ENSV RJK operatiiv- ehk 7. osakonnaks
Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond – tegeles nii tegelike kui ka kahtlustatavate välisluure agentide jälgimisega nii kodu- kui ka välismaal.
1947. aastal sügisel põgenes kalalaev "Merituul" Rootsi, laeva meeskonnaliige Friedrich Põld oli varem olnud metsavend ja tuli viiekümnendatel Rootsi luureagendina Eestisse tagasi, kus ta Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi poolt tabati ja lasti maha.
Vastuluureoperatsioon Eesti Vabastamise Komitee.
Vastuluureoperatsioonid Abwehri vastu
Vastuluureoperatsioonid SIS-i vastu
1949. aastal alustas Secret Intelligence Servicei Balti osakonna juht Alexander McKibbin ja Alfons Rebane, koos tema abide Väino Pärteli ja Ilmar Kaasiku Operatsioon Jungle 1, mille vastu alustas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumiosakonna 2-N 1951. aastal moodustatud Spetsiaalne Erijaoskond SEJ (SOO (Spetsialnoje Operativnoje Otdelenije), (ülem Elmar Vertman) vastuluureoperatsioon Lürssen-Si, mille käigus organiseeriti Eesti territooriumil metsavendadena esinevad MGB ohvitserid ning värvatud agendid ja hävitajaagendid kehastasid legendeeritud metsavendade organisatsiooni, kasutades fiktiivseid metsavennapunkreid ja sovetivastase vastupanu legendi ja topeltagentideks värvatud luureagente raadiomängudeks: Raadiomäng Universitet/Raadiomäng Berkut.
24. aprill1951 saadeti läbi Läti Eestisse Kornelius Meier (SIS varjunimi Georg), kes hukkumise asjaolud on senini ebaselged;
29. september1951 saadeti läbi Läti Eestisse Märt Männik (SIS varjunimi Otto, RJM varjunimi operatiivjälitusdokumentides Mart Pedak), kes kasutas NSV Liidu passi Oskar Kase nimele ja Leo Audova (SIS varjunimi Ants), kes kasutas NSV Liidu passe Kalju Metsa ja Kadaka nimele, kelle tabamiseks avati Agentuurtoimik Universitet;
Leo Audova vahistati 21. jaanuaril 1953, talle mõisteti surmanuhtlus sõjatribunalis Tallinnas ja hukati MoskvasButõrka vanglas 15. juunil 1954;
1952. aasta kevadel heideti langevarjuga Eestisse ka Voldemar Kiik, kes ei kontakteerunud teadaoleva SIS luurevõrgustikuga ning naasis läbi NSV Liidu-Norra piiri.
20. aprill1952 saadeti läbi Kuramaa Eestisse Eerik Hurma (SIS varjunimi Georg). Hurma vahistati 19. septembril 1952, talle mõisteti 19. märtsil 1953 surmanuhtlus sõjatribunalis Tallinnas ja hukati MoskvasButõrka vanglas 14. juulil 1953;
12. septembril 1953 saadeti läbi Kuramaa Eestisse Nikolai Urm (Albert, Albert Saar)
Vastuluureoperatsioonid LKA vastu
6.–7. mail 1954 heideti lennukilt langevarjudega Eesti territooriumile LKA poolt ette valmistatud eesti päritolu Hans Toomla (LKA varjunimi Artur) ja Kaljo Kukk (LKA varjunimi Karl), eesmärgiga koguda infot tegelikkusest ja Nõukogude armeeEestis dislotseeruvatest sõjavägeosadest. Kukk peeti ENSV RJK 2. osakonna poolt kinni ja Toomla hukkus kinnipidamisel. Toomla ja Kukk kaasasid infokogumisse Robert Hamburgi (varjunimi Ats). Kaljo Kukk mõisteti Leningradi sõjaväeringkonnasõjatribunalis surma.
Pikemalt artiklis Operatsioon AEROOT, Operatsioon AEBASIN
Tegevus siseriikliku vastupanuliikumise vastu
Eesti NSV riiklikud julgeolekuorganid tegelesid Eestis siseriikliku vastupanuliikumise hävitamisel kahel liinil: 1) aktiivse relvastatud vastupanu (metsavendluse) ja nende toetusbaasi likvideerimisel agentuuragentide ja operatiiv-tšekistlike sõjaliste operatsioonide teel ning 2) proaktiivse nõukogude võimule potentsiaalsete vastaste väljaselgitamise ning nende represseerimisega.
Proaktiivse vastupanuliikumise pärssimisel ja likvideerimisel kasutati julgeolekuorganite poolt aktiivselt Eesti NSV sise(julgeolekuorganite alluvuses olevaid kartoteeke ja operatiiv-tšekistlike allasutuste poolt pidevat võimalike "riiklikule julgeolekule ohtu kujutavate" isikute kohta kogutavat informatsiooni salajastelt kaastöötajatelt ja informaatoritelt.
1947. aastaks oli ENSV RJM välja töötanud NSV Liidu julgeolekuorganites välja kujunenud eeskirjadele "riigivastase tegevusega kompromiteerinud isikute" arvestussüsteemi, kuhu kanti 44 kategooriat isikute kohta, keda tuli lugeda kompromiteerituiks:
19) Isikud, kes on ületanud Nõukogude-Soome piiri ja Nõukogude vastuluure kaastöötajad, kes on viibinud Tallinna töö- ja kasvatuslaagris.
20) Sakslased – SS liikmed.
21) Antikommunistid.
22) Rootsi delegatsiooni liikmed, kes tegelesid rootslaste Eestist ümberasustamise küsimustega, ja teised kodanliku Eesti tegelased, kes on tegelenud Rootsis ja Soomes Eesti kodanliku valitsuse loomisega.
23) Saksa armee vabatahtlikud.
24) Kohtuorganite teenistujad Saksa okupatsiooni perioodil.
25) Okupatsiooniperioodi toimetajad, korrespondendid ja ajakirjanikud.
28) Isikud, kes on hoidunud kõrvale mobilisatsioonist Punaarmeesse.
29) Isikud, kes olid ülesandega saadetud Nõukogude Liidust okupeeritud ENSV territooriumile ning kes andsid end vabatahtlikult üles kohalikele võimudele ja reetsid oma seltsimehi.
30) Isikud, kes on kuulunud mitmesugustesse fašistlikesse organisatsioonidesse.
31) Isikud, kes asusid okupatsiooniperioodil Eestist elama Saksamaale.
32) Provokaatorid.
33) Manukad ja tunnistajad läbiotsimiste juures.
34) Spioonid, agendid.
35) Ohvitserid ja reakoosseis, kes olid mobiliseeritud või avaldasid soovi astuda vabatahtlikult Eesti SS-leegioni.
↑Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega autasustamise kohta Tallinna saksa fašistlikest vallutajatest vabastamise 10. aastapäeva puhul. Viljaka ja laitmatu töö eest, seoses Tallinna saksa fašistlikest vallutajatest vabastamise 10. aastapäevaga, autasustada Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga järgmisi töötajaid: Miller, Endel Ivani p. Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee osakonna ülema asetäitja, Eesti NSV Teataja, nr 13, 20. oktoober 1954. lk 257
↑Spravotšnik. O dokumentalnõh materialah, imejuših operativno-tšekistskoje znatšenije, nahodjašihsja na hranenii v Tsentralnom Gosudarstvennom Arhive Èstonskoj SSR i ego filiale. Tallinn, 1947, lk 6–7