Digitaaltelevisioonile üleminek algas Euroopas 2006. aastal ja jõudis enamikus Euroopa Liidu riikides lõpule 2010. aastaks (Rumeenias 2015. a). Eesti televisioon siirdus digiajastusse 2010. a juulis.
Tehniline info
Digitelevisioonis on kasutusel mitmesugused lahutusvõimed, realaotusviisid ja kuvasuhted:
lahutusvõimet väljendatakse reas olevate pikslite ja ridade üldarvu korrutise kujul;
realaotus võib toimude üle rea (nagu analoogtelevisioonis), siis on ridade arvu järel tähis i (sõnast interlace), või rida-realt (järjestlaotus), tähis p (sõnast progressive);
kuvasuhe (pildi laiuse ja kõrguse suhe) on enamasti 16:9. Mõned telekanalid edastavad kinofilme 21:9 kuvasuhtega - 16:9 teleris on sel juhul pildi üla- ja alaosas must riba.
Kuna digitaalsignaali saab jagada alamvoogudeks, on iga televisioonikanali kaudu võimalik edastada mitut tavalahutusega ja/või kõrglahutusega programmi ning raadioprogramme. See võib olla korraldatud automaatselt või saavad edastajad võimaluse vähendada ülekande bitikiirust ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele.
Digitelevisiooni edastusstandardid
Digitelevisiooni edastamise süsteemid
Digitaaltelevisiooni signaali edastab nagu analoogsignaaligi maapealne levivõrk (antennitelevisioon), kaablivõrk (kaabeltelevisioon) ja satelliidivõrk (satelliittelevisioon).
Eestis edastatakse pilt H.264 kodeeringus ehk MPEG-4 pildikodeeringu formaadis. Maapealses antennivõrgus on kasutusel standardid DVB-T2 (antennitelevisioonis) ja DVB-C (kaabeltelevisioonis).
Standardid DMB ja DVB-H on välja töötatud selleks, et võimaldada pihuseadmetel, näiteks mobiiltelefonil, vastu võtta televisioonisignaale. DVB-H on tänaseks kõrvale heidetud seoses uuema ja paindlikuma tehnoloogia arenguga.
Digi-TV-l on analoogtelevisiooni ees mitmeid eeliseid. Kõige olulisem neist on see, et digikanalid on väiksema ribalaiusega, mis võimaldab sageduskanali kaudu edastada rohkem programme, kõrglahutusega pilti, elektroonilist telekava, heli ja subtiitreid mitmes keeles ning osutada mitmesuguseid interaktiivseid teenuseid.
Digitaalsignaalid reageerivad häiretele teistmoodi kui analoogsignaalid. Näiteks, tüüpiline probleem analoogtelevisiooni puhul on fantoompildid (peegeldused), nõrgast signaalist tingitud müra ja muid võimalikke probleeme, mis vähendavad pildi ja heli kvaliteeti, kuigi programm ise võib olla veel vaadatav.
Digitelevisiooni pilt püsib televiisoris ühtlaselt stabiilne, muidugi eeldusel, et antennist saabuv signaal on piisavalt tugev. Digisignaali tugevus kaablis sõltub erinevatest teguritest, näiteks kas kasutusel on veel vana või vigane antenn, kasutusel on vana suure sumbuvusega antennikaabel või asub antenn liiga madalal. Saatjatest kaugemates vastuvõtukohtades, kus nõrga analoogsignaali puhul oli pilt siiski vaadatav, ei tarvitse digitaalne signaal üldse pilti anda. Kõrgemate raadiosageduste kasutamine telekanalitel suurendab neid probleeme, eriti juhtudel, kui puudub otsevaade vastuvõtuantenni ja televisiooni saatemasti vahel.
