 | |
| Sündinud | umbes 460 eKr |
|---|---|
| Surnud | umbes 370 eKr |
| Piirkond | Lääne filosoofia |
| Koolkond | presokraatikud |
| Valdkonnad | metafüüsika, matemaatika, astronoomia |
| Tähelepanuväärsed ideed | atomism, etioloogia (põhjuslikkus), Linnutee (Via Lactea) |
|
Mõjutajad
Leukippos, Melissos | |
|
Tema mõjutas
Pyrrhon, Lucretius, Aristoteles, Montaigne, Severino, Baruch Spinoza, George Santayana, Karl Marx, Friedrich Nietzsche, Michel Onfray | |
Demokritos (kreeka: Δημόκριτος, mis tähendab "rahva valitud", elas umbes 460 eKr – umbes 370 eKr) oli vanakreeka mõtleja, antiikaja atomismi esindaja.
Demokritos tunti suure rännumehena, kes huvitus kõigist loodusteadustest. Teda hüüti naervaks filosoofiks.
Demokritos sündis Abdera linnas Traakias.
Demokritose isa Damasippos oli kõrgest soost ja väga jõukas. Pärast tema surma sai tema hiigelpärand kolmele pojale: Damasosele, Heredotosele ja Demokritosele.[1] Demokritos kasutas oma osa pärandist reisimisele, uute maade ja kultuuride tundmaõppimisele. Ta sõitis Aasiasse ja räägitakse, et ta jõudis isegi Indiasse ja Etioopiasse.[2] On teada, et ta kirjutas Babülonist ja Meroest, külastas Egiptust. Ta ise on öelnud [3], et keegi tema kaasaegsetest pole nii palju reisinud kui tema. Ta reisis läbi Kreeka, et õppida paremini tundma selle kultuuri, kohtus paljude kreeka filosoofidega. Kõige rohkem mõjutas teda Leukippos, atomismi rajaja,[1] samuti oli ta vaimustuses Egiptuse matemaatikute teadmistest.[4]
Mitmed allikad rõhutavad tema tagasihoidlikkust ja lihtsust ning näitavad, et ta pühendus jäägitult oma õpingutele. On üks lugu, mis räägib, et ta võttis endalt nägemisvõime, et segamatult pühenduda oma mõtetele,[5] ilmselt kaotas ta päriselt nägemise vanas eas.[6]
Tema kaaskodanikud hindasid teda kõrgelt, sest nagu ütles Diogenes Laertios, "oli ta neile mõningaid asju ette kuulutanud, millised sündmused hiljem ka tõeks osutusid". See võib viidata tema loodusteaduslikele teadmistele.[7]
Ta oli rõõmsameelne ja alati valmis nägema elu koomilist poolt. Teda tunti kui naervat filosoofi.[6]
Diodorose sõnul suri Demokritos 90 aasta vanuselt. Mõne muu allika alusel elas ta üle saja aasta – 104- [7] või isegi 109-aastaseks.[8] Väidetavalt lahkus ta elust oma vabal tahtel, kui tundis, et on juba täiesti jõuetu.[1]
Demokritos kirjutas erinevates valdkondades nagu eetika, füüsika, matemaatika, muusika ja kosmoloogia. Kuigi biograaf Diogenes Laertius suutis suure hulga Demokritose töid arhiveerida, on tema tööd säilinud vaid osaliselt.
Mõnede andmete põhjal tundub, et Demokritos võttis palju mõtteid üle Leukipposelt, kelle õpilane ja vaadete süstematiseerija ta oli.
Kaks kuulsat teost, "Great World System" ja "Little World System", on ühtedel andmetel Demokritose teosed, vastupidist väidab aga filosoof Theophrastus, väites, et nende autoriks on Leukippos.
Demokritose teooria kohaselt koosneb kõik aatomitest, mis on füüsiliselt, kuid mitte geomeetriliselt jagamatud. Aatomite vahele jääb tühi ruum, aatomid on hävimatud, nad on erinevad oma kuju ja suuruse poolest ning neid on lõpmatu arv.[1]
Demokritos, koos Leukippose ja Epikurosega pakkus välja esimesed vaated aatomite kuju ja ühenduvuse kohta. Nad arvasid, et materjali kõvadus vastab aatomite kujule. Seega on näiteks raua-aatomid kindla kujuga ja kõvad, veeaatomid on siledad ja libedad, soolaaatomid on järsud ja teravatipulised, õhu aatomid on kerged ja pöörlevad, mis läbivad kõik teised materjalid.[9] Demokritos oletas, et aatomeid on konksutaolisi, ankrukujulisi, krobelisi, nurklikke ja kõveraid – muidu nad ei haakuks üksteise külge.
Aatomite põrkumisel tekkivat keerisliikumist pidasid atomistid maailma tekkimise põhjuseks, isegi mõtlemist seletati aatomite liikumise tagajärjena. Näiteks "nägemine" tuleneb sellest, et makroskoopiliste kehade pinnalt eemalduvad pidevalt aatomid, ning need lendlevad õhus ringi. Kui need aatomid satuvad silma, siis tekib seal kujutis sellest esemest, millest aatomid kiirgusid. Sellega nad seletavad ära, miks me näeme kaugeid asju halvemini, nimelt silmadesse hajutakse esemelt tulevad aatomid kokkupõrgete tõttu õhuaatomitega.
Atomistlik maailmapilt pole keeruline, kuid hüpotees aine atomaarsest ehitusest oli oma printsiipide poolest kõige teaduslikum ja veenvaim kõigist hüpoteesidest, mida filosoofid varem olid püstitanud. Aatomite liikumine maailmatühjuses, nende põrkumine ja liitumine on vastastikuse põhjusliku mõjustamistegevuse lihtsaim mudel.[1]
Demokritos seletab aatomite abil mitte üksnes materiaalseid objekte, vaid ka tunnetuslikke protsesse nagu taju ja mõtlemist.
Inimene ei ole ainuüksi bioloogiline olend, kes koosneb kehast ja hingest või psüühikast ning teadvusest. inimene on keeruline aatomite moodustis ja tunnetuse subjekt.
Demokritos kahtles meelte andmete absoluutses usaldatavuses. Inimtunnetuses nägi Demokritos väljaspool meie teadvust objektiivselt eksisteeriva ehtsa reaalsuse peegeldamist. Tunnetusprotsess koosneb nii aistingutest kui ka mõistuslikust tunnetusest. Mõistusega võib jõuda mateeria atomaarse ehituse, aatomite ja tühjuse mõistmiseni, meeleelundid neist otseseid tunnistusi ei anna.
Demokritos eristas kaht liiki tunnetust, meelelist ja mõistuslikku. Meelelist tunnetust nimetas ta tumedaks, sest seda tumestavad meelepetted, tunnetava subjekti individuaalsed iseärasused. Mõistuslikku, teoreetilist mõtlemist, aga nimetas heledaks, sest see tungib asjade olemusse sügavamalt, olles võimeline avastama aatomite ja tühjuse olemasolu. Meeleline taju ja mõtlemine on Demokritosel nagu kaks tasandit, madalam ja kõrgem, mis teinetest vastastikku täiendavad. See, mida me tajume, on meie kujutlused või arvamused asjadest, nende värvuse, maitse, kuju kohta. Tegelikkuses on aatomid ja tühjus.
Demokritos oli esimene, kes jagas asjade tajutavad omadused primaarseteks ja sekundaarseteks. Primaarsed omadused on aatomite vorm, järjekord ja asend, asjad, mis on mõistusega tunnetatavad ja eksisteerivad tegelikkuses. Sekundaarsed omadused on asjade meeleliselt tajutavad omadused: soojus, külmus, värvus, maitse, lõhn. Need eksisteerivad arvamuses, sest on seotud subjekti ja selle meeleelundeiga.[1]
Sarnaselt teiste "elusolendite" iidsete teooriatega kasutas ka Demokritos terminit psyche. Demokritose arvas, et hing on arenenud välja ühest aatomist, milleks on tule aatom. Elu assotsieerus kuumusega, sest tuleaatomid on kiiresti liikuvad. Samuti arvas Demokritos, et "mõte" on aatomite füüsiline liikumine. Ta eitas inimese hinge ellujäämist pärast surma.
Demokritos pidas sündmuste põhjusteks korraga nii juhuslikkust kui ka paratamatust. Sarnaselt Leukipposega ei mõelnud Demokritos paratamatuse all mingit ettemääratud, jumalikku saatust, vaid üksnes seda, et midagi ei juhtu ilma füüsilise põhjuseta.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Demokritos |