D-hepatiidi viirus (HDV, Delta viirus) on RNA viirus, mis kuulub Kolmioviridae sugukonda. HDV on ainulaadne selle poolest, et see väike viirus, läbimõõduga 35–36 nm, on kaetud B-hepatiidi viiruse (HBV) pinnavalkudega. HDV vajab HBV abi hepatotsüütidesse sisenemiseks, intrahepaatiliseks levikuks ja ülekandeks peremeesorganismide vahel.[1]
D-hepatiidi viirus | |
---|---|
Taksonoomia | |
Sugukond |
Kolmioviridae |
Perekond |
Deltavirus |
Liik |
Deltavirus |
Alamliigid | |
|
Esimene teadaanne D-hepatiidi viiruse kohta tehti aastal 1977. Viiruse avastanud Mario Rizzetto ja tema kolleegid uurisid B-hepatiiti nakatunud patsientide rühma, kellel oli eriti äge hepatiidi vorm. Viirust kirjeldati kui uut HBV tuuma antigeeni ja nimetati Delta antigeeniks (HDAg).[2]
Sõltuvalt genotüübist koosneb HDV genoom 1672–1697 ribonukleotiidist ning moodustab ühe ahelaga kovalentselt suletud negatiivse polaarsusega tsirkulaarse RNA molekuli, mis kodeerib D-hepatiidi antigeeni (HDAg). [1] Genoom on sarnane taimede viroidide genoomidele. [3]
HDV virioni diameeter on ca 36nm. Virionid koosnevad tsirkulaatsest RNA genoomist, mis asub ribonukleoproteiini kompleksis, ning seda ümbritsevast HBV membraanvalke sisaldavast endoplasmaatilisest retiikulumist saadud membraanist.[4]
HDV virion siseneb peremeesorganismi hepatotsüüdi retseptorite kaudu, selles protsessis mängivad olulist rolli viiruse ümbrisvalgud (HBsAg) viiruse ümber. [4]
Viirusosake siseneb HBV-ga nakatunud-rakku endotsütoosi kaudu ja viiruslik ribonukleoproteiinikompleks (RNP) vabaneb tsütoplasmas, mille järgneb RNP translokatsioon tuuma. HDV genoom vabaneb rakutuumas, kus seejärel toimuvad transkriptsioon RNA polümeraas II abil ja replikatsioon. [4]
Transkriptsiooni lõpus eksporditakse HDAg mRNA tsütoplasmasse, kus toimub HDAg (S-HDAg) väikese vormi süntees. Replikatsiooni esimeses etapis toimub HDV genoomsest RNA-st antigenoomilise RNA tootmine mallina. Pärast seda hakkab RNA polümeraas II abil toimima uute genoomiliste RNA-de tootmine antigenoomisest RNAst. Antigenoomset RNA-d redigeerib ADAR1 ensüüm, mis pärsib S-HDAg stoppkoodonit. Redigeeritud antigenoomiline RNA muundatakse genoomseks RNA-ks, seejärel stimuleeritakse redigeeritud HDAg mRNA transkriptsiooni, mille tulemusel eksporditakse see tsütoplasmasse. Seal toimub HDAg suure vormi (L-HDAg) süntees. Pärast seda toimub S-HDAg ja L-HDAg liikumine tuuma. Mõlemad HDAg vormid seostuvad hiljuti sünteesitud genoomse RNA-ga, moodustades uusi viiruse ribonukleoproteiine (RNP), mis seejärel eksporteeritakse tsütoplasmasse.[4]
HDV ümbrise stabiilsus tagatakse endoplasmaatilisest retiikulumist saadud membraaniga. Viiruslikud RNP-d seonduvad L-HDAg kaudu HBsAg tsütosoolse osaga endoplasmaatilise retiikulumi pinnal, kutsudes seeläbi esile muutusi nende ümbruses. Uued viiruseosakesed kogunevad hepatotsüütide tsütoplasmasse, valmistudes levima peremeesorganismis. Uued HDV viiruseosakesed vabanevad hepatotsüütidest ning levivad vereringe kaudu nakatades teisi maksarakke. [4]
HDV-nakkust saab tuvastada HDV-vastaste antikehade (IgM ja IgG) testide abil, samuti RNA kvantitatiivse uuringu abil. Saadaval on mitme erineva firma testid, kuid nende tulemuste usaldusväärsus varieerub vahemikus 45–100%.[5]