Neoliitikumis kaevandasid kohalikud keldi hõimud lähedalasuvates mägedes vaske ja soola. Hiljem vallutati või assimileeriti keldid laienevasse Rooma riiki, kui ala liidendati Noricumi provintsi. 3./4. sajandil viis Rooma tee Salzachi orust RadstadtiEnnsi jõel.
8. sajandil asusid piirkonda Baieri hõimud, mida soodustasid Agilolfingi hertsogid ja piiskop Rupert von Salzburg. Pongau (pongowe) ala on esmamainitud 711. aasta dokumendis, kui Salzburgi peapiiskoppide ja Oberalmi aadliperekonna armust asutati klooster (Cella Maximiliana). Slaavi hõimud purustasid selle kloostri hiljem. Hoveni küla ise ilmus esmakordselt 1151. aastal. 12. sajandil kinkis Salzburgi peapiiskop tänapäevasele Püha Maxmilliani kirikule kulla ja kalliskividega kaetud reliikvia Püha Ruberti krutsifiksi.
Salzburgi Werfeni orust lõuna pool asuvale Bischofshofenile anti 14. sajandil turuõiguse ning sellest sai halduskeskus ja Chiemsee piiskoppide residents. See langes läbi rahutu 16. sajandi koos oma loodusõnnetuste, majanduslanguse ja ususõjaga, mis kulmineerus Saksa talurahvasõjaga (1525–1526). Rohkem kui 2/3 kohalikust rahvastikust saadeti vürstliku peapiiskopi Leopold Anton von Firmiani algatatud vastureformatsiooni meetmete käigus alates 1731. aastast välja. Paljud Salzburgi protestandid leidsid uue kodu Ida-Preisimaal.
Lõpuks tõusis Bischofshofen 19. sajandi lõpul Salzburgi–Tirooli raudteeliini ehitamisega raudteesõlmeks. See ülendati 1900. aastal turulinna staatusesse ja sai 24. septembril 2000 linnaõiguse.
