See artikkel räägib majanduslikust autarkiast; filosoofia mõiste kohta vaata artiklit Autarkia (filosoofia). |
Autarkia (kr autarkeia 'enesega rahuldumine') on toimetulek omavahenditega, riikide rahuldumine oma ressurssidega ja sellega kaasnev sisse- ja väljaveo piiramine.
Autarkia on majanduslik doktriin, mis vastupidi kapitalistlikult globaliseerunud maailma vabakaubandusele püüdleb selle poole, et kujundada maailmamajandus suurteks sõltumatuteks – iseenesele keskendunud – majandusregioonideks. Riikide mastaabis tähendab see, et võimalikult palju oma vajadusi tahetakse katta ise oma ressurssidega. Autarkia vastandub suuresti vabakaubandusele, taotledes "reserveeritud turge võidujooksu asemel vabadel turgudel".[1] Autarkia puhul ei ole riikidel ka monokultuuristumise ohtu. Autarkiat pooldab näiteks libertarism. Autarkiat on põhjendanud Rudolf Kjellén.
Sõna "autarkia" pärineb kreeka keelest: αὐτάρκεια, mis tähendab "iseseisvus". Mõiste on mõnikord segi autokraatia (Kreeka: αὐτoκρατία / αὐταρχία "valitsuse poolt ühe ainuvalitseja").
Merkantilism oli poliitika, mida kasutasid 17. ja 18. sajandil impeeriumid, mis keelab või piirab kauplemist impeeriumist väljaspool. 1930. aastatel autarkia oli poliitiliseks eesmärgiks Natsi-Saksamaal, mis maksimeeris kaubanduse majandusliku bloki ning minimeeris väliskaubandust, eriti selleaegse maailma suurvõimude riikidega, nagu Suurbritannia, Nõukogude Liit ja Prantsusmaa, millega ta arvestas sõtta minna ning seetõttu ei saanud nende peale loota. Majandusblokk, kus kaubandus oli maksimeeritud, koosnes riikidest, mis olid majanduslikult nõrgad, sealhulgas olid Lõuna-Ameerika, Balkani poolsaar ja Ida-Euroopa (Jugoslaavia, Rumeenia ja Ungari) [2], ja omas tooraineid, mis olid Saksamaa majanduskasvule olulised. Saksamaal toodetud tooted vahetati eelnevalt nimetatud riikidega sõltumata valuutast.[3] Kuna toidu import oluliselt vähenes aastatel 1932–1937, kuid pärast 1935. aasta toorainete import kasvas 10% sama perioodi jooksul tänu natsipartei vastuolulisele poliitikale.
Täielik majanduslik autarkia on tänapäeval haruldane. Kõige paremaks näiteks võib-olla Põhja-Korea, mis põhineb valitsuse ideoloogia Chuch'ele (isemajandamine), mis on seotud riigi sisemise lokaliseeritud majanduse pidamisel isolatsiooni tingimustega. Kuid Põhja-Korea omab ulatuslikku kaubavahetust Venemaa Föderatsiooniga, Hiinaga, Süüriaga, Iraaniga, Vietnamiga ja teoste riikidega Euroopas ja Aafrikas. Bhutan, üritab säilitada manorialistlikku majandusliku ja kultuurilist süsteemi, mis keskendub Dzongile. Bhutan kuni 1960. aastani[4] säilitas tegelikku majanduslikku keeldu välismaailma vastu ning oli kirjeldatud autarkiana. Kui kasutusele võeti teed ja elekter, hakkas kuningriik kasutama kaubandussuhteid, kuna tema kodanikud otsisid kaasaegseid tööstuskaupu. Põhja-Korea pidi importima toitu 1990. aastatel laialt levinud nälja tõttu.