Aristophanese elu kohta ei ole palju teada. Platon kujutab teda oma teoses "Pidusöök" seltskondliku ja lõbusa meelega vestlejana. Ta elas Peloponnesose sõja ajal ning oli sõja äge vastane. Oma komöödiais pilkas ta demagoogiat ja populismi ning kritiseeris poliitikuid, kes ei tahtnud rahu sõlmida. Tema meelisteemasid on ka tragöödiakirjanike (eriti Euripidese) pilkamine.
Looming
Esimest korda võttis Aristophanes dionüüsiaist osa 427 eKr komöödiaga "Pidusööjad" ("Daitalēs"), millega saavutas teise koha. Tema rohkem kui 40 teosest on täielikult säilinud 11 (kadunud teostest on meieni jõudnud ligi 1000 katkendit).[1]
Säilinud komöödiad:
"Ahharnlased" ("Acharneis", 425 eKr) — tugevalt sõjavastase sisuga, saavutas lenaiadel esimese koha
"Ratsanikud" ("Hippeis", 424 eKr) — ründab ägedalt demagoogiat ja kritiseerib sõda[2]
"Pilved" ("Nephelai", 423 eKr) — keskseks teemaks on sofistide moodsa "kasvatussüsteemi" pilamine; esisofistina kujutatakse seejuures Sokratest[3]
"Herilased" ("Sphēkes", 422 eKr) — pilab Ateena kodanike kirglikku kohtuskäimist
"Rahu" ("Eirēnē", 421 eKr) — käsitleb rahu ja leppimise temaatikat, kanti ette umbes seitse kuud pärast seda kui nii spartalaste kui ateenlaste väejuhid olid Peloponnesose sõjas langenud ning sõlmimisel oli ajutine rahuleping (nn Nikiase rahu)
"Lysistrate" (411 eKr) — põhilised teemad on sõjavastasus ning naiste ja meeste vaheline võimusuhe; see komöödia on tuntud Kreeka abielunaiste seksistreigi poolest, mida nad kasutasid rahu saavutamiseks[4]
"Linnud" ("Ornithes", 411 eKr) — enamasti peetakse seda lihtsalt fantaasiakomöödiaks, ehkki selles on nähtud ka poliitilist satiiri[5]
"Naised tesmofooridel" ("Thesmophoriazousai", 411 eKr) — pilab tragöödiaautoreid, eriti Euripidest, aga ka Agathoni
"Konnad" ("Batrachoi", 405 eKr) — tegeleb kirjandusliku teemaga ning parodeerib nii Euripidest kui Aischylost. Jumal Dionysos tuleb siin allilma, et tuua tagasi äsja surnud Euripides, ent leiab tragöödiaautorite võistluse käigus, et Aischylos on siiski parem kirjanik, ning võtab kaasa hoopis tema
"Naised rahvakoosolekul" ("Ekklēsiazousai", arvatavasti 392 eKr) — Ateena naised riietuvad meesteks ja võtavad rahvakoosolekul vastu "kommunistliku" riigikorra, milles nii vara kui armusuhted on kõikide jaoks ühised
"Plutos" ("Ploutos", 388 eKr) — moraliseeriva põhitooniga[6]
↑Antiigileksikon, Tallinn: Valgus, 1983, I kd, lk 61.
↑Eesti keeles ilmunud Uku Masingu tõlkes: Kreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 294–351.
↑Eesti keeles ilmunud Uku Masingu tõlkes: Kreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 352–416.
↑Komöödiat on Eestis lavastatud 1999 Eesti Riiklikus Nukuteatris, Anne Lille tõlge on ilmunud Vanakreeka kirjanduse antoloogias, Tallinn: Varrak, 2006, lk 206–261.
↑Eesti keeles on seda komöödiat Mari Murdvee tõlkes osaliselt esitatud Tartu vanamuusika festivali raames aastal 2000; katkendid (proloog ja parodos) on eesti keeles ilmunud ajakirjas Akadeemia, 12, 2006.
↑Eesti keeles on ilmunud katkend Ain Kaalepi ja Ülo Torpatsi tõlkes: Kreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 417–423.
