Aposterioorsuse all mõistetakse filosoofias näiteks otsustuse või propositsiooni tõesuse tunnetatavuse sõltuvust kogemusest (kogemuse vältimatust tunnetamiseks), arutluse sõltuvust aposterioorsetest eeldustest (kui arutlusel on nii aprioorseid kui ka aposterioorseid eeldusi, peetakse teda aposterioorseks), teadmise sõltuvust aposterioorsetest põhjenditest ja mõiste või kaemuse vormi omandatavuse sõltuvust kogemusest. Aposterioorsust omistatakse ka muudele tunnetusüksustele. Aposterioorseks nimetatakse ka kogemusest sõltuvat tunnetusviisi.

Aposterioorsusest hakkas esimesena rääkima Immanuel Kant, kasutades sõna "aposterioorne" (saksa aposteriorisch) ladina väljendi "a posteriori" (mida ta enamasti kasutas) sünonüümina. Hiljem on Kanti aposterioorsusekontseptsiooni sageli modifitseeritud.

Aposterioorsus analüütilises filosoofias

Aposterioorsuse määratlus

Analüütilises filosoofias vaadeldakse aposterioorsust primaarselt uskumuse või teadmise õigustuse omadusena. Aposterioorne õigustus on kogemusest sõltuv (tulenev) õigustus.

Seejuures mõistetakse kogemust enamasti laiemalt kui meelelist kogemust, lugedes kogemuse alla ka näiteks mälu ja introspektsiooni (ning selgeltnägemise ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema). Kogemuse alla ei saa selles seoses siiski lugeda kõiki teadlike vaimunähtusi ja -protsesse, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest".

Aposterioorselt õigustatud uskumuste hulka kuuluvad paljud igapäevased tajule, mälule ja introspektsioonile tuginevad otsustused ning paljude loodusteaduse väidete uskumine. Näiteks on aposterioorselt õigustatud minu järgmised uskumused:

Vaata ka

Kirjandus

Välislingid

Kategooria