Antinoomia on kahe idee, juriidilise seaduse, kahe väite vm vasturääkivus või nende endi sisemine vastuolu, kuid seda olukorras kus neist kummagi lõplik kinnitamine või kummutamine on põhimõtteliselt võimatu.
Algselt pärineb see termin Immanuel Kanti filosoofilistest uurimustest, edasi leidis see kasutust seaduste kontekstis, tänapäeval aga kahe väite vahelise vasturääkivuse korral[1].
Antinoomiat samastatakse tihti paradoksiga[1], kuid see samastamine ei ole päris korrektne – üldjuhul loetakse antinoomiat hoopiski üheks paradokside alamliigiks.