Aeronavigatsioon on õhusõiduki juhtimist käsitlev õpetus, mis hõlmab liikumistee/suuna valiku, kursi määramise sihtkohani, täpse asukoha kindlakstegemise jms. teooria ja praktika.[1]
Esimest korda kasutati lennuduses aeronavigatsiooni 20. sajandi alguses, kui kaks Portugali meest ületasid Atlandi ookeani lõunaosa. Tol ajal leiutati kaks meetodit – “sextant” ja “path corrector”. Need kaks instrumenti aitasid korrektselt teada anda lennuki positsiooni ja esmakordselt edukalt üle Atlandi ookeani lõunaosa lennata.[2]
Visuaalne lend (VFR - visual flight rule) tähendab lootsinduse kasutamist selleks, et tuvastada õhusõiduki asukoht, kurss ja kiirus lennu jooksul. Selle meetodi käigus märgitakse üles kaldaorientiirid ja võrreldakse neid aeronavigatsioonikaardiga. Visuaalse lennu regulatsioonid ja reeglid sõltuvad selgest ilmast. Piloodil peab olema võimalik juhtida õhusõidukit visuaalselt, orienteerudes maapinna järgi. Seda viisi kasutades tuleb piloodil ka visuaalsel pildil põhinedes vältida takistusi ja teisi õhusõidukeid. Lootsindus ei ole kõige rahuldavam meede õhusõiduki navigeerimiseks pikamaa lendude puhul, näiteks üle vee või ilma silmapaistvate maamärkideta (majad, kirikud).[1]
Instrumentaallennureeglid (IFR – instrumental flight rule) on reeglite kogum, mille kohaselt piloot juhib õhusõidukit ilmastikutingimustes, mis ei rahulda visuaalse lennu teostamise nõudeid. Sedaviisi opereeritav õhusõiduk peab olema varustatud tarvilike asukohamäärajatega, koos millega koostatakse lennuplaan lennuliikluse teenindajaga väljumislennujaamas.[1]