Helicobacter pylori infektsioon ehk helikobakter-infektsioon[1] on bakteri Helicobacter pylori põhjustatud infektsioon, mis võib peamiselt inimestel tekitada bakteriaalse päritoluga kroonilisi põletikke.[1][2]
Helikobakteritüved on erineva tõvestusvõimega. Ühel inimesel võib esineda mitu helikobakteritüve üheaegselt.
Nakkuskandlusega inimestel ei esine enamasti (90%) mingeid haiguse sümptomeid (sümptomiteta bakterikandlus). Väikesel hulgal peremeesorganismidel võib nakkus suurendada maohaavandi ja kaksteistsõrmiksoole haavandi, gastriidi, duodeniidi ning teatud maovähivormide tekke riski.
Nakatumisteid hästi ei tunta ja infektsiooni on raske tuvastada, kuna märgatavad sümptomid avalduvad väga väikesel osal bakterikandjatest ja sedagi alles aastakümneid pärast esmanakkust.[3] Arvatakse, et helikobakter levib otsese kontakti kaudu kas suust suhu (oro-oraalselt) või maonõre kaudu (gastro-oraalselt) näiteks oksendamise kaudu (H. pylori on okses aktiivne mõni tund)[3], samuti ühiste sööginõudega ning joogivee ja toiduga. Arengumaades seostatakse bakteri nakkusega fekaalidega saastunud pinnases kasvatatud juurviljade söömist.[3]
Kuna bakterit on leitud ka süljes ja suuõõnes siis pole välistatud ka bakteri ülekandumine inimesest inimesele suudlemisel.
Bakter võib üle kanduda ka endoskoobiga.
Bakter elab ka lammaste ja lehmade maos, kuid toorpiimas on teda tuvastatud väga harva.[3]
On avaldatud ka arvamust, et H. pylori levikule võivad kaasa aidata ka toakärbsed – kuna nende kehal võivad bakterid elada kuni 12 ja soolestikus kuni 24 tundi –, ja prussakad.[3]
Helikobakteriga nakatumist esineb ülemaailmselt ja bakteriga on nakatatud arvatavasti üle poole maailma rahvastikust.[1]
Eesti kuulub selle infektsiooni suure levikuga maade hulka.
Arvatakse, et helikobakterit esineb rohkem arengumaades elavatel inimestel, kus 20-aastastest on nakatunud üle 80%.[1] Helikobakteriga on nakatunud nii mehed kui naised; tõenäoliselt nakatutakse juba lapseeas.[4]
Nakatunud lapsel jääb helikobakter-infektsioon püsima kogu eluks.
Helikobakteri põhjustatud sümptomid nagu kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, põletustunne maos ja täiskõhutunne on iseloomulikud ka väga paljudele seedetrakti haigustele.[3]
Veritsevate haavandite korral võib väljaheide (meleena) olla musta värvi. Inimene võib ennast väsinuna tunda, tal võib tekkida halb hingeõhk jpm.
Infektsioon levib mao limaskestas maolukutikoopast maokeha suunas.
Helikobakteri infektsioon käivitab nii kaasasündinud kui ka omandatud immuunsuse.
Helikobakteri elutegevus rakkudes meelitab oma signaalidega (nn tsütokiinid) kohale lümfotsüüdid ja plasmarakud, kes akuutse põletiku tekkele vastavad tsütokiinide ja anti- H. pylori vastaste spetsiifiliste antikehade komplekteerimisega.
Lisaks eeltooduile osalevad immuunvastuses helikobakteri nakkuses veel ka neutrofiilid, makrofaagid, eosinofiilid.
Nakatumisega seotud muutusi pole bakteri elupaiga tõttu kerge tuvastada, kuna magu on elund, mille talitlushäireid ei saa pealevaatamise teel diagnoosida. Arvatakse, et nakatumine toob endaga kaasa muutusi vähi arenguga seotud geenides ja DNA parandusmehhanismides.
Kroonilise põletiku käigus osa maonäärmete koest kahjustub ja hävineb, selle tulemusel väheneb lima komplekteerimine ja tekib mao atroofia. Atroofia korral saavad maohape ja seedeensüümid limaskesta tungida, see omakorda kutsub esile kudede ärritust ja moodustuvad haavandid. Mao atroopia võib areneda soole metaplaasiaks, maokude kaotab oma algse funktsiooni ja hakkab sarnanema soolekoega. Enne maovähi teket esineb veel ka düsplaasia, seda staadiumi iseloomustab rakkude allumatus enamikule reeglitele, mis suunavad kasvu ja talitlemist.[3]
Maastrichti III konsensusotsuse alusel kahjustub infektsiooni pikaaegsel kestmisel mao limaskesta näärmeline ehitus ja koos sellega väheneb mao limaskesta talitlusvõime, väheneb näiteks vaba soolhappe sekretsioon. Pikaaegse infektsiooni lõppfaasiks ongi mao limaskesta atroofia, intestinaalne metaplaasia ja düsplaasia.[5]
Hinnanguliselt peaks kõigil helikobakter-infektsiooniga nakatunud inimestel arenema välja põletik.[3]
Helikobakter-infektsiooniga kaasnevad osadel haigestunutel mitmed maopõletiku vormid, mida seostatakse nii bakteri elutegevusega kui ka organismi lümfoid(-immuun)süsteemi vastusega patogeenile:
Väiksel osal haigestunutest areneb mao peptiline haavand, vähestel aga difuusset tüüpi maovähk.[1]
Arvatakse, et bakter on maovähi juhtiv tekkepõhjus 60–90% kõigist maovähi juhtudest (maonäärmete kasvajad) ja neid esineb ülekaalukalt A-veregrupiga inimestel. Tõenäoliselt suri sellesse pahaloomulisse kasvajasse ka Napoleon Bonaparte.[3]
Helikobakter-infektsiooni arenemisel maovähiks omistatakse roll ka nakkuskandja tarbimisharjumustele, nii arvatakse, et katrsinogeneesi soodustab suitsetamine.
On tuvastatud bakteri soodustav toime söögitorupõletiku ja -vähi vastu ja arvatakse, et helikobakteri infektsioonide vähenemine võib kaasa tuua söögitoruhaiguste arvukuse tõusu.[3]
Eestis eristatakse helikobakter-infektsiooni diagnoosimisel:
Välja arvatud antikehade olemasolu tuvastamine, kuna antikehad võivad organismis jääda ringlusse kuudeks ja ka aastateks pärast bakteri eemaldamist organismist.[3]
On kuidagi kokku lepitud, et helikobakter-infektsiooni diagnoosimine ilma edasise helikobakter-infektsiooni ravi võimaluseta pole soovitatav.
Eestis soovitatakse enne helikobakter-infektsiooni diagnoosimist patsiendiga kokkuleppele jõuda selles, et H. pylori positiivse tulemuse saamisel allutakse arsti korraldustele ning nõustutakse ravi- ja diagnostikajuhendile vastava Helicobacter pylori infektsiooni raviga.
Helikobakteri kandlust võidakse mitte ravida.
Eestis rakendatav kohalik Helicobacter pylori infektsiooni ravijuhend Helicobacter pylori infektsiooni raviks on koostatud lähtudes üldtunnustatud ja avaldatud seisukohtadest:
Ravijuhendi on heaks kiitnud Eesti Gastroenteroloogide Selts 23. oktoobril 1998.[6]
Helikobakter-infektsiooni ravi näidustusteks on:
Eestis eristatakse helikobakter-infektsiooni diagnoosimisel:
H. pyloriga nakatumise ja maovähi diagnoosimise vahel võib olla kuni mitukümmend aastat.[3]
Eestis soovitatakse enne helikobakter-infektsiooni diagnoosimist patsiendiga kokkuleppele jõuda selles, et H. pylori positiivse tulemuse saamisel allutakse arsti korraldustele ning nõustutakse ravi- ja diagnostikajuhendile vastava Helicobacter pylori infektsiooni raviga.[7]
Funktsionaalse düspepsia vaevuste korral ei ole seni kinnitust leidnud fakt, et helikobakteri hävitamine soodustaks helikobakterpositiivsel patsiendil vaevuste kadumist.[1]
Kuni 20%-l patsientidest võib pärast H. pylori hävitamist välja kujuneda gastroösofageaalsele refluksile iseloomulik sümptomaatika.[1]
Helikobakter-infektsiooni ravis kasutatakse, vastavalt juhendile, ühtaegu antisekretoorseid ravimeid (prootonpumba inhibiitorid või ranitidiinvismuttsitraat) ja antimikroobseid ravimeid (amoksitsilliin, klaritromütsiin, metronidasool).
Soovitatavad ravimikombinatsioonid ja ravimite ööpäevased annused on varieeruvad, levinud on kolmikravi – omeprasool, klaritromütsiin, amoksitsilliin või metronidasool:
Eestis tegelevad helikobakterpositiivsete patsientidega mitmed arstid, nii näiteks võib ravimeid välja kirjutada perearst, kuid diagnoosi kinnitamiseks võidakse kaasata gastroenteroloog (endoskoopia) ja patoloog.
Helikobakter-infektsiooni ravi võib eri põhjustel ebaõnnestuda. Üheks levinud teguriks peetakse bakteri põhjustatud antibiootikumiresistentsust.
Helikobakter on väga paindlik ja kohanemisvõimeline ligi 15–20% (kuni 50%) helikobakteritüvedest on korduva ravikuuri korral klaritromütsiiniresistentsed. Osad tüved on ka metronidasooli- ja imidasooliresistensed.
Ebaõnnestunud ravi tõttu tekib resistentsus 20–47%-l patsientidest.[1] Vaatamata sellele soovitavad arstid kokkuleppel patsiendiga ka pärast kahte ebaõnnestunud ravikuuri uut ravikuuri.
Helicobakter pylori infektsiooni ravi ebaõnnestumise korral otsustab edasised uuringud ja ravi gastroenteroloog.
In vitro katsetega on tuvastatud mitmete taimede anti-helikobakteri vastane toime, nagu näiteks harilik vürtsköömen[8], jeeriku laugu lehtede ekstrakt[9], kevadmaguna ja kanada koldjuure risoomide ekstrakt[10] hurmava vinaväändiku, tseiloni tinajuure ja roosa kalganirohu ekstraktid[11], helkja kadakkaera, teekummeli ja hariliku pune ekstraktid[12], kaneeliekstrakt [13], küüslaugumahl[14]. Keskmise suurusega küüslauguküüne tarbimine võib olla piisav, et pärssida bakteri kasvu maos.[3] Harilikus sibulas leiduvad biokeemilised ühendid inhibeerivad helikobakteri elumust.[15]
Uuringutes on tuvastatud, et ka ženšenn, roheline tee, jõhvikad, spargelkapsas, aedsalvei, punane pipar, petersell, muskaat omavad bakteritsiidset toimet ja vähendavad põletikku.[3]
Katsetes Bulgaariast pärit taruvaigu alkoholilahusega inhibeerus H. pylori kasv.[16]
Inimesed, kelle veres on C-vitamiini sisaldus väiksem, võivad suurema tõenäosusega bakteriga nakatuda.[3]
Looduslike vahendite tarbimise korral ei ole täheldatud bakteri vastupidavuse väljakujunemist.