Evangelist on kristlikus traditsioonis isik, kellele on omistatud evangeeliumi koostamine.

Traditsiooniliselt on evangeliste neli vastavalt Piibli Uue testamendi kanooniliste evangeeliumide arvule - Matteuse evangeelium, Markuse evangeelium, Luuka evangeelium ja Johannese evangeelium - apostlid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Evangeeliumide nimetused ilmuvad varaste kirikuisade teostesse alles alates 2. sajandist, ükski evangeeliumitekst pole autori signeeritud^[1].

Uues testamendis ilmub nimetus "evangelist" üksnes kolmel korral: Apostlite tegude raamatus 21:8^[2]; Pauluse kirjas efeslastele 4:11^[3]; ja teises kirjas Timoteosele 4:5^[4]. Seal ei tähista see veel üht neljast evangeeliumi koostajast nagu tänapäeval tuntud traditsioonis, vaid lihtsalt evangeeliumi kuulutajat^[5].

Ikonograafia

Juba varastes illumineeritud käsikirjades on evangelistid enamjaolt kujutatud evangeeliumi ette paigutatud miniatuuridel antiigi kujutamistraditsioonist lähtuvate täisfiguurportreedena, sageli koos tiivulise lõvi, tiivulise veise, kotka või ingli taolise sümbololendiga. Evangelistisümbolid pärinevad Hesekieli raamatu esimeses peatükis kirjeldatud nägemusest neljast tiibadega olendist kandmas Jumala trooni. Olendeile viidatakse ka Ilmutusraamatus (4:6–9ff), nimetatuna neljaks seeraviks, kuigi kumbki allikas ei seo olendeid evangelistidega.

Kui nelja evangelisti sümbolid on kujutatud koos, ühe olendina, nimetatakse seda tetramorfiks ja see on levinud kujutis Euroopa romaani kunstis, näiteks kirikute freskodel või seinamaalingutel. Bütsantsi kultuuriruumis esineb seda kujutist ka hilisematel sajanditel, kuid Venemaal alates 17. sajandist üksnes vanausuliste ikoonidel.

Evangelistide sümbolitele omistatud tähendused täienesid aja jooksul. Varajane evangeliste Jumala trooni kandva nelja seeraviga sümboolselt samastav sõnastus pärineb Hieronymuselt^[6] ja mitmekihilisem variant Hrabanus Mauruselt, kelle järgi võis loomi tõlgendada sümboolselt kolme moodi: evangelistidena, Kristuse olemuse nelja tahuna ja kristlasele pääsemiseks vajalike voorustena. Loomi saab tõlgendada ka ülematena loodu hulgas: inimene kui kõrgeim loodu jumala näo järgi, lõvi kui metsloomade kuningas, veis kui kodustatud loomade kuningas ja kotkas kui lindude kuningas.

• Evangelist Matteuse sümbol on tiivuline inimene või ingel. Matteuse evangeelium algab Joosepi sugupuuga Aabrahamist alates ja osutab Kristuse inkarnatsioonile ja tema inimlikule loomusele; see näitab kristlase võimalust ja teed tema pääsemiseks.
• Evangelist Markuse sümbol on tiivuline lõvi. Julguse ja kuninglikkuse sümbol lõvi sümboliseerib Kristuse ülestõusmist (uskumuse kohaselt magab lõvi avatud silmadega ja seda on nähtud hauas magava Kristuse võrdkujuna) ja Kristust kui kuningat; ka peab see näitama, et kristlane peab olema julge oma pääsemiseks.
• Evangelist Luuka sümbol on tiivuline härg või pull. Ta on ohverduse, teenimise ja tugevuse sümbol - Luuka evangeelium algab Sakarja tegevuse kirjeldusega templis, selle evangeeliumi tekstis on Jeesuse kannatamist ja ristilöömist kirjeldatud kui tema ohverdust, samuti Kristust kui ülempreestrit ja evangeeliumis on teistest enam kirjeldatud ka Maarja kuulekust; see peab osutama, et Kristust järgides peab kristlane ohverdama omakasupüüdlikud huvid.
• Evangelist Johannese sümbol on kotkas. Taeva sümbolist kotkast usuti, et ta on võimeline vaatama otse päikesesse. Johannese evangeelium algab Kristuse-Sõna defineerimisega ja kirjeldab paljusid sündmusi keerukama kristoloogia seisukohast kui kolm sünoptilist evangeeliumi, osutades Kristuse taevaminekule ja Kristuse jumalikule loomusele; see peab osutama, et kristlased peaksid silmas pidama igavikku sellest ehmumata, liikudes Jumalaga ühenduses olles oma pääsemise poole.

Kujutised

Maalidel

• 
  Rubens, 1614
• 
  Abraham Bloemaert, u 1612–1615, Princetoni ülikooli muuseum

Miniatuuridel

• 
  Kaksiklehekülg Johannese evangeeliumi alguses, Egmondi evangeliaar, Hollandi kuninglik raamatukogu
• 
  Codex Amiatinus, Vulgata varaseim täielik käsikiri 8. sajandist
• 
  Karolingide kunsti näide Aacheni evangeliaaris, 820. a
• 
  Matteus purpurtaustal ja kulla ja valge tindiga joonistatud ornamendi keskel 10. sajandi käsikirjas (New York Public Library)
• 
  Markus 10. sajandi käsikirjas
• 
  Luukas 10. sajandi käsikirjas
• 
  Johannes 10. sajandi käsikirjas
• 
  Matteus Anne de Bretagne'i tundideraamatus 16. sajandi algusest
• 
  Markus Anne de Bretagne'i tundideraamatus
• 
  Luukas Anne de Bretagne'i tundideraamatus
• 
  Johannes Anne de Bretagne'i tundideraamatus

Vaata ka

• Evangeelium
• Sünoptilised evangeeliumid
• Tetramorf

Viited