Evangelist on kristlikus traditsioonis isik, kellele on omistatud evangeeliumi koostamine.
Traditsiooniliselt on evangeliste neli vastavalt Piibli Uue testamendi kanooniliste evangeeliumide arvule - Matteuse evangeelium, Markuse evangeelium, Luuka evangeelium ja Johannese evangeelium - apostlid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Evangeeliumide nimetused ilmuvad varaste kirikuisade teostesse alles alates 2. sajandist, ükski evangeeliumitekst pole autori signeeritud[1].
Uues testamendis ilmub nimetus "evangelist" üksnes kolmel korral: Apostlite tegude raamatus 21:8[2]; Pauluse kirjas efeslastele 4:11[3]; ja teises kirjas Timoteosele 4:5[4]. Seal ei tähista see veel üht neljast evangeeliumi koostajast nagu tänapäeval tuntud traditsioonis, vaid lihtsalt evangeeliumi kuulutajat[5].
Juba varastes illumineeritud käsikirjades on evangelistid enamjaolt kujutatud evangeeliumi ette paigutatud miniatuuridel antiigi kujutamistraditsioonist lähtuvate täisfiguurportreedena, sageli koos tiivulise lõvi, tiivulise veise, kotka või ingli taolise sümbololendiga. Evangelistisümbolid pärinevad Hesekieli raamatu esimeses peatükis kirjeldatud nägemusest neljast tiibadega olendist kandmas Jumala trooni. Olendeile viidatakse ka Ilmutusraamatus (4:6–9ff), nimetatuna neljaks seeraviks, kuigi kumbki allikas ei seo olendeid evangelistidega.
Kui nelja evangelisti sümbolid on kujutatud koos, ühe olendina, nimetatakse seda tetramorfiks ja see on levinud kujutis Euroopa romaani kunstis, näiteks kirikute freskodel või seinamaalingutel. Bütsantsi kultuuriruumis esineb seda kujutist ka hilisematel sajanditel, kuid Venemaal alates 17. sajandist üksnes vanausuliste ikoonidel.
Evangelistide sümbolitele omistatud tähendused täienesid aja jooksul. Varajane evangeliste Jumala trooni kandva nelja seeraviga sümboolselt samastav sõnastus pärineb Hieronymuselt[6] ja mitmekihilisem variant Hrabanus Mauruselt, kelle järgi võis loomi tõlgendada sümboolselt kolme moodi: evangelistidena, Kristuse olemuse nelja tahuna ja kristlasele pääsemiseks vajalike voorustena. Loomi saab tõlgendada ka ülematena loodu hulgas: inimene kui kõrgeim loodu jumala näo järgi, lõvi kui metsloomade kuningas, veis kui kodustatud loomade kuningas ja kotkas kui lindude kuningas.