Ernst Voldemar Idla (8. aprill 1901 Oisu mõis, Särevere vald, Järvamaa – 5. detsember 1980 Stockholm) oli eesti võimlemispedagoog.

Rahvusvaheliselt tunnustatud eesti võimlemispedagoog Ernst Idla sündis Oisu mõisas Särevere vallas Türi kihelkonnas Järvamaal Emilie Rosalie Idla ja Hans Idla esimese pojana. Isa oli aednik. Peale Ernsti sündis veel neli last.

Hariduse sai Ernst Idla Tallinnas Wagneri erakoolis, Tallinna Peetri Reaalkoolis ja Tallinna Õhtukoolis. Reaalkooli turnimisõpetaja Anton Õunapuu osa Ernsti elukutse valikul oli eriti määrav. Õunapuu meetod oli vastandiks vanale staatilisele saksa turnimisele ja tugines suurele liikuvusele. 1920. aastal lõpetas Ernst Idla Sõjakooli 2. kursuse ja ülendati lipnikuks.

Kooliaastatele järgnes osavõtt vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjast.

1922 abiellus Idla Leida Klarissa Rebasega (19. jaanuar 1900 Tartu – 29. aprill 1981 Daneryd), kellest kujunes talle asendamatu abiline muusikasaatjana võimlemistundides ja esinemistel. Nende tütred Daisy (sündis 1924) ja Ingrid (1929) jätkasid ka oma isa elutööd.

Aastal 1922 lahkus Ernst Idla sõjaväeteenistusest ja läks Tallinna, kus töötas võimlemisõpetajana mitmes algkoolis. Koolitöö kõrvalt tegutses Idla ka Eesti Spordi Seltsis Kalev, kust lähetati ta ka seltsi esimehe Leopold Tõnsoni soovitusel seltsi kulul Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikooli.

Naasnud 1925. aastal Berliinist, lülitus Ernst Tallinnas vabariigi kooli- ja spordiellu, milles 1920. aastate II poolel võib eristada kolme tahku: võimlemisõpetaja üldhariduskoolides, inspektor Kehakultuuri Sihtkapitali Valitsuses ja võimlemisjuht spordiseltsis Kalev.

Aastad 1930–1940 olid Ernst Idla tegevuse kõrgperiood kodumaal, mille tegevus sõlmpuntideks võib nimetada järgneva:

• 1930. aasta algul moodustas Ernst Idla uued võimlemisrühmad, mida nimetas „Ernst Idla võimlemiskursusteks“;
• 1932 toimunud Estonia-järgse etenduse järelkajaks oli „Uue võimlemissüsteemi kujunemine Eestis“
• 1933. aastal oli Idla võimlemisrühmadel tavapärasest rohkem esinemisi
• 1934 anti Ernst Idlale ja tema juhitavale Instituudile vastutusrikas ülesanne – I Eesti Mängude korraldamine
• 193? Harjumaa koolide II laulu- ja võimlemispäeva korraldamine. I Eesti Mängude aastapäeval korraldas Ernst Idla Kadrioru staadionil võimlemisõhtu, millega ühtlasi mälestati varalahkunud Leopold Tõnsonit.
• 1936 esitati Ernst Idla kandidatuur üleriigilise võimlemisjuhi kohale, mis kinnitati sama aasta mais.
• 1937 said teoks esimesed üleriigilised rühmvõimlemise esivõistlused.
• 1939 II Eesti Mängud
• 1940. aasta algul jõudis Idla kümme aastat varem püstitatud eesmärgile – ta rajas iseseisva Ernst Idla Võimlemise Instituudi. Sama aasta aprillis toimunud esinemine Estonias jäi Idla viimaseks suuremaks võimlemisesinemiseks Eesti Vabariigi päevil.

22. september 1944 jäi Ernst Idlale viimaseks päevaks kodumaa pinnal, ta põgenes koos perega Rootsi.

1945. aastal alustas "Idla-võimlemise rühm" Stockholmis, mis koondas juba Eestis Idla-rühmades võimelnud naisi, aga sellega liitus ka noori. Ernst Idla sai peatselt Rootsis tuntuks ja talle usaldati juba 1949. aastal Stockholmi staadionil valguspeo, Lingiaadi juubeli korraldamine, selles osales umbes 500 eesti päritolu võimlejat. Seda üritust korrati Stockholmi 700. aastapäeva tähistamisel suvel 1953.

Pärast Ernst Idla lahkumist jätkasid ta tegevust tütred. Lisaks sellele viis Ernst Idla endini õpilane Leida Leesment Idla-võimlemise Malmösse, kus see on tänaseni tuntud "Malmö tüdrukute" (Malmöflickorna) nime all. Stockholmis asutati rootslaste juhitud Idla-ühing Föreningen Idla, milles on palju vanuserühmi väikelastest nende vanemateni. 17. mail 2015 tähistati Stockholmis Eriksdali hallis Idla-võimlemise 70. aastapäeva Rootsis.^[1]

• Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik. "Ernst Idla – võlur Tallinnast", Eesti Raamat 1991, ISBN 5450016247

• Biograafia ESBL-is